kunst pole elu

Viisin Agnese peale proove autoga koju. Pronkssõduri juurest kuni Pärnu mantee viaduktini seisime ütlemata kaua ummikus. Muudkui ainult põrr-põrri kaupa liikusime edasi. Ootamatu vihm jäi järgi, nüüd on väljas juba värske õhk.

Oli väsitav päev. Et mitte liigselt närvitseda, jõin kogu aeg suurest pudelist sidrunimaitselist gaseeritud vett. Minu lavastatud katkendi ettenäitamine läks vist enam-vähem. Boss ütles, et väga hea, aga kui oleks tema teha, et siis ta „võtaks kirvesupist kirve välja.“ Aga meie vist ei võta. Lihtsalt vist lisame soola.

„Nii keeruliselt nagu sa mõtled, pole eriti võimalik lavastada. Nii et ära eriti arva, et sa lavastada ei oska. Lihtsalt ära mõtle nii palju.“

Ärge mõelge, et ma nüüd tsiteerin koolidirektorit või mõnda tarka kaaslast.

Elus ei tohi olla liiga väsinud, sest siis on lõpuks kõik ükskõik. Kui inimene väsib oma elukutsest, siis ta uhab lihtsalt tölpanäoga. Kui inimene väsib oma elukaaslasest, siis ta lihtsalt sööb rutiini kahe inimese eest. Kui inimene väsib hommikuti ärkamast, siis ta tahab endale teistsugust elu.

Noh. Küsin siis inimeselt. Et Sina, kallis, et millist Elu Sina endale tahad?

Tema laiutab käsi. Ta ei oska vastata. Pakkuja lahkub. Inimene ärkab järgmisel hommikul. Õhtul on jälle väsinud. Tal on jälle ükskõik.

Pilet nr 3
1) Mesopotaamia kunst.
2) Talupoja-Brughel

Tõmbasin vasaku käega. Seekord vedas vasak veidi alt. Aga midagi kokku jahusin. Rääkisin sellest, et Mesopotaamia asub kahe kuulsa jõe vahel ja Brughel ikka väga armastas joonistada talupoegi.

Pärast stendilt lugesin, et minu nime taha oli sõnadega kirjutatud „Väga hea“. Väga hea. Protokollidesse tuleb hinded kirjutada sõnadega.

Päeval kütsin Roberti proovi ja siis Marioni proovi. Ja homme kütan enda proovi ja Maria proovi.

Jõudehetkedel söön kartuliputru ja joon õunamahla. Oma õuntes tehtud mahla. Selline mahl, et kui teised maitsevad, et siis ohkavad: „ohh, ohh nagu sügis oleks.“

Kell on 8.34. Veeran hakkame minema ka. Viin oma ema ja Kristo ema laeva peale. Nad sõidavad Norrasse linetantsu tegema. Homme on Kaalu Kirmega kunstiajaloo eksam, täna õhtul hakkan õppima.

Nägin täna öösel imelike seostega und. Inimesed olid seal ideaalsed. Patud puudusid. Ärgates oli puhanud tunne. Eilsest saunast vist.

Kell on 1:09. Ma istun Marguse autos, auto seisab Statoilis. Margus räägib telefoniga oma naise Maarjaga mingist autokriimust. Me just sõitsime Arukülast Tallinna kesklinna ja nüüd Mustamäele. Arukülas oli Monsa sünnipäev. Alguses söödi kartulisalatit ja viinereid. Siis vaatasin ma üle pika aja televiisorit, sest Stass ja Kätu ja Mairi ja Janno tahtsid vaadata seriaali „Ameerika inglid“. Me Margusega ei saanud midagi aru, aga tundus sürr hästi tehtud seriaal. HBO, see ju kvaliteet. Margus ja ta naine praegu endiselt sõimavad teineteist telefoni teel. Sõimavad sõbralikult.

Ja kui me Monsa juures olime seriaali ära vaadanud, siis hakkasime Margusega sauna kütma. Ja siis sündis meil suurepärane mõte. Margus tahab proovida EKAsse maalimist õppima minna ja kuna ta pole üldse elus joonistanud, siis treeningu mõttes hakkasime A2 paberitele teineteise portreesid joonistama. Margus joonistas vesivärvidega, mina musta pliiatsiga. Tegime põhjalikult, üritasime nii vähegi hästi joonistada kui vähegi suudame.

Saun küdes väga soojaks, sest meie joonistasime kaua. Umbes tund. Margus joonistas mind loomulikult palju paremini kui mina teda. Kui pilte teineteisele näitasime, siis naersime. Juba otsime endale naismodelle, keda kevadises looduses surematult jäädvustada.

Saun kõrvetas ja sünnipäeval viibivad välismaalased oigasid „hot, hot, damn hot“. Paljajalu on külm öisel murul jalutada.

Inimestel peab igav olema. Nende elust peab puuduma armastus. Aljoša, Aljoša…Ljohha kas sa kuuled mind? Ma tahtsin sulle öelda ainult ühte asja. Ma tahtsin, et sa teaksid, et ma armastan sind…EI EI EI!!! Kuradi Aljoša, mida ta passib, tema pole meie õue poiss. Meie õues siukesed kaabakad ei jõlgu ringi. Ma tean küll, mis mõtted tal peas on. Ta tahab pisemate poiste jalkakleepsud ära varastada. Kao minema! Sina ei ole meiesugune, sina oled kole, loll ja paha!

Ja siis hetke pärast kisasid juba emad omavahel. Ja siis tulid isad välja. Mehed vibutasid rusikaid.

Aga siis läks pimedaks ja kõik läksid tuppa ja kõigil oli paha tuju ja nad elasid end välja oma pereliikmete peal. Järgmine hommik päike paistis, aga eelmine õhtu püsis inimestel meeles veel tükk aega.

Aljoša ise muidugi ei unustanud seda õhtut kunagi. Temast sai vabrikutööline, kes õhtuti vaatas televiisorist halbu kommertsfilme. Iga õhtul, ükskõik millise filmi lõputiitrite ajal ta nuttis. Ja nii igal õhtul.

Peale kooli, peale seda kui Uku sõin Kompressoris ära pannkoogi ja Agnes jõi ära kohvi, sain Margusega kokku ja siis me mingi paar tundi tiksusime. Me polnud ammu näinud ja meil oli tore teineteisee halbu ja ebausutavaid seiklusi välja mõelda. Meile meeldib teineteist ületrumbata, et kes on vahepeal kõvem mees olnud.

Nojah. Siis Margus läks raamatumüüjate peole ja mina ootasin Toompealt allavalguvad kursakaaslased ära ja Pärnu mnt Patrickus mängis loll muusika ja ma jõin teed ja siis me sõitsime Uku ja Kristoga Mustamäele ja läksime Siili pubisse õlut jooma. Ja siis nad hakkasid selle mõjul, et kui troll Tõnismäelt mööda sõitis ja siis venelased seal küünlaid põletasid, rääkima, et ikka üldse ei tahaks kui sõda tuleks ja ikka üldse ei teaks, et mis siis saab. Vot siis jooksis mul juhe kokku. Esiteks isegi mitte unenägude mõjul ei tule sõjad nii kergelt ja teiseks sorri vaan peetrid, et kui tuleb sõda siis tuleb sõda ja sorri vaan kui lugesin noorpõlves liiga palju Hemingwayd ja tema ju ütles, et õige mees pole see mees, kes pole sõda näinud. Sorri mu tulevane surm ja reaalne maailm ja kodumaa Eesti, läheb nii nagu läheb, aga mina olen üpriski kindel, et jääme püsima.

Ma ei tea, mis inimesi ma oma ellu igatsen. Käte ja jalgadega ja suhteliselt erilisi vist. Kes aitaks mu unistustes mul lambaid karjata ja me elaksime ülipisikest ja ülienda elu ja meil oleks ülienda rõõmud.

Ma olen erutatud. Ma erutun inimressursside juhtimisest. Lavastan koolis muinasjuttu "Kuninga uued rõivad" ja igapäev mõtlen näitlejate ärritamiseks mingi uue lolluse välja. Asi läheb järjest segasemaks. Praegu kirjutasin kaks tundi mõtteid ülesse, ei tea kas homme hommikul vara ärgates isegi neist midagi välja loen. Peaasi, et igav ei oleks. Peaasi, et erutaks. Ja kui siis kukubki halvasti välja, et siis kukub, et siis on vähemalt paart tundi saanud oma segaseid mõtteid üles kirjutada. Seegi on ju ka mingi väärtus. Vähemalt mingis taustsüsteemis.

Mulle ebamaised taustsüsteemid meeldivad, äärmiselt kihvtid väljakutsed. Aga ärge öelge millegi kohta sürr, sest sürri pole olemas. On meie ja meie maailmad ja meie maailmade pidepunktide teiste omanduses olevate maailmadega.

Igatahes olen ma juba natuke aega kirjutanud ka ühte teistsugust blogi. tyybid.wordpress.com Igatahes peab ju inimene üritama ka kommertsi teha. Või noh kas saabki miski olla kommerts, mille eest raha ei saa. Ja kommerts ei tohiks ju tegijale endale täit hingerahu pakkuda. Aga tyybid nagu vahepeal pakuvad ka. Mulle meeldib kuskil ringikõlksuvaid mõtteid formuleerida mingissegi vormi.

Eks õige vormi leidmisega on mul alati probleeme olnud. Sellepärast vist ei saagi must mitte kunagi mingi lavastaja või director. Vist. Või nagu ütles James. Ära sa iial ütle iial. Ja kui mõelda, et vähemalt tükike näppu on antud, et siis tuleb arvestada ka sellega, et võib ju väiksemagi haava kaudu kehasse siseneda korvamatuid kahjustusi põhjustav bakter.

Ei tea. Ei tahagi teada. Teen tükitööd.

Ma ei tea kuidas on teistel inimestel, aga minul on kodupüksid ja linnapüksid. Kodupüksid on dressipüksid. Linnapüksid on üldjuhul velvetid või teksad, harvemini viigikad. Aga mõnikord kui koju jõuan ja kodus enam eriti kaua ringi ei taaru, et siis ei hakka kodupükse jalga panemagi. Pessu ja magama.

Mu kodutassi sang läks ükspäev katki. Nüüd on see kruus juba minema visatud. Veits kahju ikka, sest mul kestavad tassid ja püksid kuni purunemiseni.

Mu asjad ja riided on mulle armsad. Kuigi ma ei hooli neist.

Inimesed vajavad objekti. Sihtmärki. Kui Ruhnu karu uinutataks ja ta kohalike elanike kätte kantaks, siis nad tapaks ta ära, sest viimased paar päeva on jõudsalt kasvatanud nende vihkamist. Neil on avanenud võimalus iseend puhtamaks vihata.

Mis siis saab orkuti community „pronkssõdur maha!“ inimestest, kui pronkssõdur maha võetakse ja tõesti kuhugi mujale asetatakse?

Ega inimesed ei unusta seda, et neil on õigus vihata.

Kui selle community aktivistidel pole enam sihtmärki või sihtmärk hägustub (igat venelast ei saa ju vihata, sest mõni on päris normaalne inimene, aga pronkssõdurit on ainult üks ja seda on täiega õigus vihata), siis nähtavasti hakkavad nad vihkama üksteist. Õigemini nad vist juba praegu vihkavad üksteist. Nad võiksid vähemalt senikaua oodata kuni pronkssõdur saab minema viidud. Inimestel võiks oma vihkamises olla püsivust. Ma ei tea mis siis oleks parem.

Kõik vihkavad. Kõik võiksid täiega vihata. Tuleb niikaua kui vähegi võimalik vihata. Mida kõvemini vihkad, seda kiiremini läheb üle. Oska vihkamine panna hetkesse, saad järgmisel juba vabalt elada.

Las karu olla. Las sõdur minna. Las inimesed areneda.

Täna lõpuks pumpasin rattal kummid täis. Aga ega Magistrali keskuse kõrval olevas bensukas suruõhu värk ei töötanud. Läksin ratas käekõrval Sõpruse ja Tammsaare ristil olevasse Statoili. Mulle meeldib rattakumme pumbata. Hullult jokutasin täna vist seal ja kui hakkasin seda suruõhu voolikut ära panema, siis märkasin et mu seljataha on saabunud üks kaubik ja vuntsidega juht haaras mu käest kärsitult vooliku. Mul lipsas üle huulte „oehhh“.

Tahtsin rattaga kodust kooli ja koolist koju sõita erinevat teed mööda, aga lõpuks tuli ikka üks ja sama välja.

Eile kui olin Salmistus Roberti suvilas, siis tõin koos Chupacabra bändimeestega metsast ära ühe hästi suure kuivanud palgi. Viiekesi õlgadel vedasime. Täna on vasak õlg natuke mõnusalt valus.

Täna on natuke vabam päev võrreldes järgnevatega. Ei oska seisukohta võtta.

Veel vähem oskan raamatut kätte võtta. Istun.

Mulle meeldib, kui wordis on see tühikute kontroll peal. Siis tundub nagu kirjutaks mingit tähtsat krüpteeritud teksti.

Tantsueksam läks eile täitsa nii. Õhtuks sõitsime Salmistusse Roberti suvilasse. Sõime veidi liha ja otsisime metsast kuivi puid. Jalad said märjaks, see oli kevadine. Mina tulin õhtul koju. Mõnus ja salapärane on autot juhtida, kui asfaldiaugud on vett täis.

Imelik on see ikka, et liha ja liha maitsel on vahe sees. Marinaad on võtmesõna.

Nüüd on olümpia jäähokifinaali eest kättemakstud. Elagu skype. Soomlased me oleme teile head naabrid.

Igatahes elab selle solisti kaksikvend Tallinna kesklinnas. Täna öösel pani ta pidulikumalt riidesse. Fotod on varastatud. Krimi.ee-st ja epl-st.

See on ihanaa! Whole world can talk free. Forever. Našei barin.

Ma vaatasin Soome hardrokkhalleluuja ära just ja lähen nüüd magama. Ma loodan, et Leedul ja Soomel läheb hästi, sest elu ja eurovisiooniga peab iroonitsema.

Täna oli J msnis nime all u ja kui me juttu rääkisime ja ta mult küsis, et mis peale teatrikooli saab ja ma vastasin, et mind teater eriti ei ahvatle, et siis tuli mul vist üks tore lause läbi klahvide, mida vist ma mõtlen päris tõsiselt tuleviku kohta:

ma tahaks saada mingiks inimeseks, kes tegeleb päevad läbi sellega, et mõtleb välja milline on maailm kolme aasta pärast

Minule Tätte kiri meeldib. Kuigi ta on pop, ikka oskab olla lihtne.

Baruto täna kaotas. Hull jama.

Ja kui küsida, et kumb siis, kas Baruto või Eurovisioon, siis kindlasti Baruto.

Mulle meeldib praegu see, et päike on kadunud. Loodame, et mõneks ajaks. Mitte liiga pikaks ajaks.

Istun üksi arvutiklassis. Võib-olla olen üldse praegu ainuke tudeng koolimajas. On reede õhtu, kell on 20.24. Vanem kursus on Pärnus etendusel ja ka meie omad on läinud. Lähen minagi varsti. Koju. Vabaduse väljakult lähen trolli või bussi peale. Ma saan koju number 2 või 3 trolliga ning 17 või 17a bussiga. 17 vist praegusel kellaajal enam ei käi, ta sõidab üldse mingitel väga imelikel kellaaegadel. Või oli vastupidi? Et 17a käib imelikel kellaaegadel ja üldjuhul käib 17. Praegu ei mäleta.

Igatahes jah. Pärast hommikust suurt tantsuproovi, mis kestis kolm ja pool tundi, jooksin Pedasse, kust sain juhendajalt lõputööle autogrammid ja siis trammi ja Virus maha ja Jajaa koopiakeskusesse. Eelistan musti kõvasid kaani (või kaasi?, võtku saatan mu eesti keele oskust) sinistele. Kahe eksemplari kaanetamine maksis 200 krooni. Siis viis tramm mind tagasi Pedasse ja esitatud see üllitis saigi. Ei ole praegu õndsat tunnet. Võib-olla ei tule see tunne ka peale kaitsmist.

Õhtupoolikul tegin mina, Robert ja Marion igaüks oma muinasjutu asjus kogu kursuse proove. Minu proov vist ei kukkunud hästi välja. Olen täna kaks korda koolimajas dušši all käinud, aga ainult esimesel korral pesin pead. Liiga tihe juustepesu pole hea.

Siin on pealkiri ja rešümee.

Mul on nüüd parem. Üldse on parem. Tervislik seisund on parem ja päeva õhtusel poolel sai ka veidike asjalik oldud. Mu hea tädi käis külas ja aitas mu tervisehäda leevendada, nüüd käsi ei valuta, arvan et saab see tantsueksam maha tantsitud nagu las madis võtku.

Vaatasin telekast viisteist minutit korvpalli, mulle korvpall ei sümpatiseeri. Ema vaatab praegu eurovisiooni poolfinaali või miskit, ma pole selle aastast Eesti eurolaulu kuulnud.

Homme hommikul lähen ilusti ema töö juurde ja prindin lõputöö välja ja lõunaks on see üllitis ka vast ära köidetud ja ilustatud juhendaja allkirjaga. Loodetavasti.

Igatahes oli tore päev iseendaga kodus.

Ma kuulsin eile kuulujuttu. Või tähendab see oli otsene jutt ja see jutt oli naljaga esitatud, aga karta on, et selle asjaga on tõsi taga…

„Ega sind ei näegi üldse ja kui näebki, ega sa siis juttu ei räägi, kõik mis sa meile pühendad võime kätte saada mingilt aadressilt killudblokspotkomm, ütle mulle kas see on normaalne?“

Ei. Ei ole. Üldse ei ole.

Ma ei läinud täna kooli. Vasakus kaenlaaugus elav näärmepõletik elab oma elu. See ei ole meeldiv jutt. Loodan, et asi ööpäevaga paraneb või vastasel juhul jääb mul pühapäevane tantsueksam kaasa tantsimata. Ma arvan, et kurat või saatan on mulle selle tõve kaela lajatanud sellepärast, et ma ei oska olla meeldiv inimene.

Eile õhtul vaatasime Tultsi pool jalkat. Muidugi Tults ise ei vaadanud, tema toksis eeekooli hindeid sisse. Ma ei teadnudki, et eeekooli kontrollib ka hanzaneti paroolikaart. See on kuidagi eriti nukker. Isegi riikliku põhi- ja keskhariduse omandamise protsessi topivad pangad oma pika ja karvase käe.

Igatahes Barca võitis, sest Larsson söötis ja Almunia oli veidi narkomaani näoga. Poom oli kuskil tribüünil ja mõtles kui oleks, kui oleks, aga äkki kui oleks…

Ma proovin täna olla ka veidi positiivne. Teha kodus ära midagi asjalikku.

Mul ei olnud täna hommikul kodus internetti. See on äärmiselt ärritav, kui sul pole internetti. Pole voolavust. Pole ajakulu. Pead leppima reaalsusega ja etv hommikuprogrammi ja Anu Välbaga. Kui ma köögis piimasuppi sõin, siis rääkis Välba parasjagu Kivastiku, Passi ja Meosega Elmar Kitsest. See aasta siis panevad Viinistul topelt. Toompere teeb Kivirähki sürrealiste ja kokkuklopsitud kamp Kivastiku triloogia viimast osa. Suveteatrit tuleb see aasta palju, palju. Ei tea kes jõuab seda kõike vaadata. Eestlasi küll niipalju pole.

Mis mul siis muud üle jäi, kui varem kooli tulla, et ikkagi kohustuslikult veidike internetti manustada. Täna õhtul on jalka, Meistrite Liiga finaal Barca-Arsenal. Toredad klubid mõlemad, aga Barca võidab. Vist.

Varsti algab MM. Ikka tuleb leida aega vaadata suurt mängu. Nigeeriat küll seekord pole, aga Hollandi, Itaalia, Rootsi, Argentiina poolt võib ka olla. Nad on tõmmanud Vabaduse väljakule vene teatri eesolevatele tellingutele suure-suure nikefootball.com reklaami. Ärgu palun Brasiilia võitku.

Ma ei saanud täna koolis proovi teha, sest näitlejatudengitel on neljapäeval lauluarvestus ja üks see lauluõpetaja on meil siuke, et poolaastat hiilib indikate andmisest kõrvale ja siis paari viimase päevaga kütab. Ja kuna näitlejatel on ka tähtis eksamil hästi laulda, siis tuuakse neil paaril küttepäeval ohvriks kõik teiste asjade prooviajad.

See on nagu kõige hullem resultaadi ja hea näo poole rabelemine. Aga noh on kuida on ja olgu siis nii. Mul oli peavalu ja siis ma seal koolis lamasin ja ootasin, et millal saan hakata käsutama, sest käsutades ja teatrit tehes läheb mul alati peavalu ära. Või vähemalt meeldib mulle nii mõelda.

Igatahes jalutasime siis Agnesega linna peal ja läksime hesburgerisse kümne krooni eest maailma kõige sitemat kakaod ostma. Mõnikord lihtsalt tuleb end halbade ja ebamaitsvate asjadega hellitada. Igatahes kohtasime Mariat, kelle tuju suutsime veidike parandada. See ju hea. On ju hea. Kui suudad kellegi tuju kasvõi natukene parandada.

Bussis oli üks väike poiss. Mitte väga väike, umbes 12. Ma arvan, et ta tuli käsitööringist. Miks poisid ei võiks käsitööringis käia?

Enam mul pea ei valuta. Ei, põhjus pole kümnekroonises kakaopulbris, millele oli tuline vesi peale valatud. Põhjus on hoopis sügavamal. Põhjus on sellest, et homme ka päev.

Täna ei peagi lõpuni jõudma ega midagi valmis saama. Täna võib ka täna poolikuks jääda.

Ma nägin unes, et kandsin koos Jussi ja veel mingi kutiga kuskil matustel kirstu, aga kirst oli raske ja vanemad härrasmehed meile appi ei tulnud ja siis Juss vihastas, et mida mina siin tõmblen ja matusetalituse ajal jalutas minema ja mina jooksin talle järele. Ei teagi kes kirstu hauani kandsid. Kõik toimus Tallinna Ülikooli peamaja fuajees. Meil olid ülikonnad seljas.

Tähendab sõna „kirst“ pole unenägude seletamise raamatus. Aga leidsin järgnevat.

Matmine. Unes maetakse hingel olevaid halbu asju, koormavaid pahesid ja valesid arusaamu, mida tahetakse unustada või vähemalt teiste eest peita, sest nende pärast tuntakse häbi.

Matuserongkäik. Matate midagi maha, mõnikord ka hirmu ebaõnnestumise ees. Või jõuab lõpule üks elupeatükk, te seisate uue alguses ja vaatate nukralt tagasi minevikku.

Mina horoskoope ei usu ja unenägude seletamise teooriad tunduvad ka teps naljakad. Lihtsalt liiga palju on igasugu asju ja võimalusi mida kuidas seostada ja nii saabki ühest väikesest unenäost kõike välja lugeda.

Aga tahaks küll mingit uut algust. Bravuurikat. Ja pahesid ma peita ei taha, aga mõnest võiks lahti saada küll. Näiteks ülbusesest.

Ja oma unenäo pühendan ma kellelegi. Las pühendan ta Tallinna Ülikooli uuele rektorile.

Käisin täna Hansapangas. Nad tahtsid, et ma maksaks nendele õppelaenu tagasi. Saadsid koju kirja ja nõudsid aga välja. Nad ei olnud viitsinud süveneda ja neid see sadakorda huvitas, et tegelt saab mul esimene ülikool kohe lõpetatud ja teises olen ilusti juba kaks aastat käinud. Igatahes võtsid nad paar päeva tagasi mu kontolt mingit raha maha.

Läksin siis ma sinna Kawe Plaza kontorisse ja võtsin ilusti numbri. 114. Letis oli parasjagu 108. Ja ainult üks lett töötaski, mingi kuus letti oli tühjad. Tööpäeval kell üks päeval. Igatahes mõtlesin siis, et nüüd kirjutan kaebuse ja kirjutasin selle tagasiside blanketi täis ja hakkasin siis otsima „kontoris olevat postkasti, kuhu tagasiside panna“. Loomulikult ma postkasti ei leidnud.

Ja samal ajal kui ma seal ketiga kinnivangistatud pastakaga kritseldasin ja oma pahameelt välja elasin olid mingid telleri tädid tööle tulnud ja siis ühe kinnise boksi peal süttiski number „114“. Mõtlesin no nii, kes siis teeb tüssu, kas mina pangale või pank minule.

Sattusin toreda tädi otsa. Minu jutt pani ta naerma. Ta helistas kaks korda minu asja pärast kuhugi õppelaenude osakonda ja samal ajal kui ma avaldust täitsin, tema juba seal klõpsas oma hiirega ja oligi asi korras. Siis ta veel naeratas mulle ja soovis väga ilusat päeva. Läbi inimeste. Läbi inimeste tuleb elada. Asju ajada.

Aga ikkagi. Hansapank va kuriväää. Tore telleritädi ütles küll, et ilusti arvuti näitab, et 30.08.2004 olen ma ilusti teist korda ülikooli läinud, aga kuna ma Pedas olen üle nominaalaja läinud ja nende kauaõppivatega on siuke süsteem, et kui vajad oma lõputöö kirjutamiseks rohkem kui pool aastat pikendust, et siis nad viskavad su ülikoolist välja ja siis kui kaitsed tööd, et siis selleks ajaks reeksmatrikuleerivad su.

Nähtavasti siis lihtsalt Pedalt (vabandust, Tallinna Ülikoolilt) nõudis Hansapank jaanuaris nimekirja, et kes on tudengite nimekirjast kustutatud ja siis kui hansa sai nimed kätte, et siis süvenemata lajatas kõigile õppelaenu tagasimaksmise graafiku. Kuigi andmebaas ilusti näitab küll, et…

Igatahes see hea telleri tädi päästis mind Hansapanga ebaõigluse eest. Kui saatan on tänapäeva Eestisse kaks muna munenud, siis üks on Hansapank ja teine on Ühispank. Ennnpeeeenkkkaaaa….aaaaaaaa…aa.a.a tead. Kunagi sümboliseeris Hansapank mulle edukust ja tublidust ja mõtet. Nüüd on nad lihtsalt primitiivsete reklaamikampaaniatega löörvid (see viimane on minu arust väga huvitav sõna).

Ja võib juhtuda, et saabki reedel lõputöö ilusti psühholoogia osakonda esitatud ja 5. juunil ka asi ära kaitstud. Aga 5. juuni tõotab tulla üldse ulmekas. Sellest teinekord.

Hoidke oma raha ja iseennast. Sest meie juba pankadele tüssu ei tee. Nad on meist üle. Meie oleme ju vaimsed, meie ju ei oska raha väärtustada. Ju.

Ma ei tea mismoodi millest või kellest või kuidas see tuleb, et need esmaspäeva hommikud on kõige esmaspäevasemad.

Kohe üldse ei.

Keegi võiks päikese ära koristada, kohale tuua tuule ja vihmapiisad. Siis oleks ehe ja ehtne.

Praegu on nagu algklass. Ei taha kooli minna. Ei taha kohe üldse kooli minna. Mina ei taha täna kooli minna.

Võtsin lõunaks vähemalt suure tüki liha kaasa. Ma ei naudi söömist, aga ma pean otsima asendustegevusi. Võimalikult vaimukaid ja annaks jumal, et nad oleks põhjendatud.

Hea laps on see, kellel on kõht täis. Eelkõige soolast. Võib-olla pärast saab ka magusat. Amps nädal. Amps amps.

Andke vett, kuiv on.

Mina ei saa kunagi emaks. Mitte kunagi. Aga ma olen inimestest, kes on emad või kes saavad kunagi emaks alati vaimustuses olnud. Teie olete kõige tähtsamad. Tähendab kõige tähtsamad on lapsed. Aga emad ja lapsed on ju põhjus ja tagajärg. Aga kumb on kumb, seda ma ei tea.

Kas lapsed on elu mõte ehk siis põhjus ja tagajärg on see, et laste saamiseks on vaja leida üles nende emme.
Või on ülesleitud emme põhjus ja siis tagajärg on lapsed.

Igatahes olen mina täna kade. Emmed, emmed, emmed ma imetlen teid.

Kristo ütles mulle eile: „Mart sa oled jälle tõre. Tuleta meelde, mis ma sulle su sünnipäeva ütlesin.“

Ja mina muidugi vastasin, et ma ei mäleta, mis sa mulle ütlesid.

Maria arvas täna, et ma olen viimastel päevadel kuidagi tujust ära olnud. Maria pani mulle diagnoosi. Maria ütles, et mul on stress.

Neil mõlemal on õigus. Ütlen praegu halvasti ja kohe üldse ei hooli.

Tulin koju. Oleksin võinud koos Jussiga minna laululaval toimuvale stereobeat üritusele, sest mu lasteaiasõber Bob hullutab seal rahvast tantsima. Aga vedasin nii Jussi kui Bobi alt. Liiga väsinud, et nautida tegutsemist.

Aga mul on praegu hea üksi kodus olla. Ema sõitis reedel vanaemaga koos maale. Vanaema jääbki suveks maale. Loodan talle niipea kui võimalik külla sõita. Aga kahjuks ei saa veel niipea ratta pealt maha.

Uni söödab mind. Las imetab õhtuti vara ja hommikuti keeldub.

On laupäeva hommik. Kell on umbes kuus. Mul läks uni ära, kuigi kaks tundi võiks veel lõdvalt magada. Aga ma ei tea kas see päästaks või muudaks maailma.

Kuigi tunnistan ausalt. Olen väsinud. Ja kui veel ausamalt öelda, siis ma ei hooli.

Eile õhtul olime Kaarlega Pizza Americanas ja Kloostri Aidas. Tegelesime mu lõputöö eeskujuliku vormistamisega. Et ikka kõik joonised oleksid allkirjaga ja et ikka erinevad pealkirjad oleksid õige fondiga ja et sisukord oplaa moodustuks ise. On jäänud veel kirjutada kokkuvõte, abstract ja rešümee.

Jõin Kloostri Aidas ka kaks õlut. Ei teagi kas oli see hea või halb.

Ma tahaksin, et oleksin praegu veidi närvis, sest kell 11 algab lavakõne eksam. Esitan lõigu Bo Yin Ra raamatust „Raamat elavast Jumalast“ ja Viivi Luige luuletuse „Ärasõit“. Yin Rad loen liiga kiiresti ja luuletust liiga pseudolt.

Nagu varemalt, nii elavad tänapäevalgi kõrged vaimsed abistajad – meie langetamata vennad…

Kui mul on hüperaktiivne tuju, siis ma vist käin inimestele närvidele. Vanema kursa poisid ei ütle mulle koridori peal tere. Neil on sünged näod peas, nemad teevad teatrit. Nemad usuvad teatrisse. Nad on head poisid. Mina olen üks kehkenpüks.

Jooksin täna koos Jussi, Martini ja Kristoga Hirvepargis. Jooksu taustaks tagusime pooltössi jalkapalli. Lapsed on õnnelikud.

Tähendab. Eesti valitsusel on selle pronkssõduriga rasked ajad ees, sellepärast et enamus eestlasi ja venelasi on rumalad inimesed. Kui tekib arvamus, et üks ausammas on parem kui teine, siis on halvasti. Mulle ei sümpatiseeri Eestis „tärkav rahvuslik liikumine“. Minu mõistusesse ka ei mahu võõrtöölised ja välismaa mehed, kes varastavad eestlannasid. Aga ma ei taha tegeleda ajalooga. Lihula ausammas oli sama mõttetu kui on pronkssõdur.

Ajalugu oli ammu. Kui inimestel on vajadus ajaloost midagi õppida, siis ärge vaielge 20. sajandi üle, see oli lolluste aeg. Otsige midagi huvitavamat.

Venelased saage aru, et teie ausammas ei sobi Tõnismäele. Eestlased saage aru, et venelased on ka inimesed ja meie eesmärk on nendest targem olla.

Nii et valitsus on hiljaks jäänud. Üleöö pole pronkssõdurit enam võimalik ära koristada. Ma ei taha antud teema kohta rohkem rumalat juttu.

Ja siis kui teil on igav ja tuju on vaimutseda, siis tehke seda.

faaaame…I gonna make it to heaven…faaammee I gonna live forever…remEmber… reMember…rememBEr…rEmembeR…

Igas päevas peaks olema väike kiitus. Ükskõik kellelt ja kasvõi ümbernurga. Ma olen viimasel kolmel päeval õnneks suutnud kiitust teatud inimeste teatud sõnade mõjul endale sisestada.

Naljakas kas pole, aga viimastel päevadel on need „teatud inimesed“, need kes ütlevad mõne kordamineva sõna, olnud õppejõud.

Kes siis ei teaks seda, et õpetajad ja õppejõud on lollid ja ei tea mitte midagi ja nende sõnad ei maksa ka mitte midagi.

Aga ikka lasen ennast ära petta.

Faaaamee… I gonna learn how to fly…

Mulle kiitmine ja kallistamine ei meeldi. Need tegevused ei kuulu psühholoogilise realismi zanrisse. Mul on raske leida neile sisemist katet. Mina olen võlts või on mu kriteeriumid valed.

Laseme edasi. Alltekstide jõul. Mossitades ja juustusaiu süües.

Mina olen jah see mees, kes oskab isegi sellise ilmaga end külmetada. Ükskõik mis, kaelauk peab õhtuti soojas olema, tuul on meist kavalam ja ilusam.

Nagu võib mäletada söön mina kolmapäeva hommikuti piimasuppi. Seekord pikad, kuid auguga makaronid ujusid supi sees.

Kuulan Elton Johni laulu „Candle in the wind“ ja täna hommikul veel ei lähe bensukasse ratta kumme pumpama.

Las Uuspõld läheb Tartusse, Maimik ja Tolk peavad vajutama „kunstijateatrireaalsusmaailmale“ pasunasse. Aga see, et „Meeletust“ tehakse telefilmi mulle ei meeldi. Teatud põhjustel.

Mõnus on kirjutada siia kõike, mida mujale pole võimalust kirjutada ja mille kirjutamata jätmine ei muudaks maailma vaesemaks.

Öösel läks uni ära paariks tunniks, tegin siis seda, mida ikka eestlane teeb. Samastusin Rebaseonu Aafrika seiklustega.

Musi. Musi. Kusi. Prääks. Piuks. Pau. Tsau.

Viru ringi juures jalutasid kaks sõjaveterani. Ühel oli käes palju lilli. Teisel oli näpu otsas kilekott. Mõlemal olid ordenid rinnas ja punnid näos. Nad olid silmnähtavalt purjus. Nad hoidsid omavahel käest kinni.

Mulle ordenid meeldivad. Moekunstnikud see on minu idee.

Ma arvan, et Eesti skinheadid lasevad varsti pronkssõduri õhku. Peaasi, et Kaarli kiriku ja Rahvusraamatukogu vigastused poleks korvamatud

Kell saab kohe kuus ja mina ärkasin kell viis. Enne päikest tõusta on mõnsa-tõnsa. Mina olen hommikuinimene.

Ma ei ole päris kindel kas hommikuinimene=vanainimene.

Ja seda ma ka ei tea kas kõik vanad inimesed joovad kogu aeg kohvi.

Kuna pole kohe üldse aega, siis kaks absoluutselt ilma seose ja mõtteta lõiku teile. Üks lõputööst, teine komöödia-stiilis uudise dramatiseeringust.

Daneman & Carpenter (1980) olid ühed esimesed, kes kasutasid kompaktse ulatusega ülesannet, et uurida suhet verbaalse töömälu mahu ja lugemisvõimekuse vahel. Nende ülesanne nägi välja nii, et katsealused pidid lugema seeria lauseid ja meelde jätma iga lause viimase sõna, mille nad meenumise korral iga seeria lõpus välja ütlesid. Daneman & Carpenter leidsid, et taolise kompaktse ülesande tulemused olid paremad lugemisvõimekuse ennustajad kui lühimälu mõõtmised (Bayliss, 2003). Daneman & Carpenteri kompaktne ülesanne, nagu ka hilisemad selle ülesande analoogid, näitab tendentsi, et katsealuse poolt meenutatud sõnade arv on keele mõistmise ja verbaalse seostamise võime head ennustajad (Daneman & Carpenter, 1980; Daneman & Merikle, 1996; Just & Capenter, 1992; Whitney, Ritchie & Clark, 1991; tsit Whitney, 2001 järgi). Daneman & Carpenteri (1980) poolt kasutusele võetud ülesannet on hakatud kutsuma „lugemismahu testiks“. Test mõõdab tsentraalse täidesaatva osa tähelepanuressursside tööd, mis kontrollivad kogu lühimälu tööst läbijooksva informatsiooni salvestamist ja sellega manipuleerimist (Just & Carpenter, 1992, tsit Whitney, 2001 järgi). Lugemismahu test on laialt kasutusel tsentraalsete mõtlemisprotsesside hindamisel frontaalse ajusagara kahjustustega patsientide korral ning üldisemalt töömälu neuroteaduslikes uuringutes (Carpenter, Just & Reichle, 2000; Engle & Oransky, 1999; tsit Whitney, 2001 järgi).

*

JOSSU: Sa töötad ajaloomuuseumis?
KALLE: Kogu tuba oli kefiiri täis, vaip ja sekstioonikapp olid rikutud…ma olen varas ja pätt.
JOSSU: Okei, ma nagunii ei arva ära, panen siis kolmas kord sürri, äkki sa võtad homme naise ja sul on praegu see poissmeeste pidu, et sõbrad viivad litsidesse ja võivad sulle täiega kurge panna.
KALLE: Ma olen verine. Aga sul on õigus, ma olen õnnelik. Ta on maailma kõige ilusam ja armsaim olend. Sa peadki minust aru saama, ta on rahvuslik olend, tahtsin talle sellepärast selle lipu viia. Sul on mina. Mina, Kalle, võtan homme naise!
JOSSU: Jeeesss, jesss, jeess, ära arvasin…aga mina naistele ei meeldi, mina olen vaene turvamees.
KALLE: Mina olen paks. Nüüd olen ka verine. Homme veritsen kogu kiriku verd täis.
JOSSU: Su sõbrad on pullivanad, aga hea küll ma aitan sind.

Jossu üritab Kallel raudrüüd seljast ära tirida, Kallel on tohutult valus.

KALLE: Ära tee. Ära tiri, mul on väga valus.
JOSSU: Hea küll, ma lähen tuppa Ja sina muidu tõmba siit minema, minu kaubamaja ees pole pullivanade ringi hängimise koht.

Jossu hakkab koos lipuga kaubamajja tagasi minema. Jõuab ukseni. Samal hetkel hakkavad kaubamaja turvaväravad piiksuma, turvamehe ees on kodutütre riietuses noor naine, kellel on keefiri pakk käes. Selle tüdruku nimi on Tiiu. Tiiu ehmub turvameest nähes ja kangestub ühe koha peale.

TIIU: Aaaa…..ääää…uuu…pöööööööö…mmmmaaaaata
JOSSU: Kas te olete selle keefiri eest maksnud, palun esitage tšekk?
TIIU: Aaaaakööö…mmsttsssssss…..vhvvhvhshssshss…

Kalle tahab Tiiut nähes minema joosta, aga kukub oma raudrüüs pikali. Tiiu märkab Kallet, Tiiu ehmub ja paneb käed silmadele.

Nad olid pleenumi nimetanud "Koostöö ja konkurents teatrikunstis", osad rumalad inimesed lahmisid oma rumalaid mõtteid. See on ikka nii, et see kes ei tohiks esineda, see naudib end teiste ees ja mölab ja mölab. Madis Kalmet sõimas noori teatrikunstnike, mulle on siuke Mitš Pukannoni isase möire kohe väga ei.

Toompere rääkis lühidalt. Liina Unt rääkis lühidalt. Nemad mulle meeldivad.

Ja need teatrikoolide bossid. Normet ja Komissarov. Oleksid võinud rohkem asjast rääkida.

Aga ma ei kritiseeri. Mul ei olnud väga igav.

Ma tahaks, et mu kursuse poisid õpiksid tegema seiklusi, mis neile endale haiget ei tee.

Boieng 747

Laat. Alati on Tartu kesklinnas turg, kui ma sellesse linna satun. Müüakse pontšikuid, mett, kentsakaid mütse. Korraldatakse loteriid, kus iga pilet võidab raha. Pilet maksab 6 krooni ja enamus võidud on 1 või 2 krooni.

Aga olulisim on tädi, kes neid loteriipileteid müüb.

„Nii võtke siit jah, nii võtate kontsa ära ja ise paremale, sellepärast ongi siin see ala, eest peab vaba olema, kõik on legaalne värk, hommikul on hea võtta, kõik suured võidud on veel sees, kaks viiesajast võitu on, kohe siinsamas maksan raha välja, üks mees nüüdsama jalutas siit saja krooni minemaga, nii mis teil siin 2 krooni jah, võtate uue pileti jah, oma käega võtate ja siis siia paremale.“

Mina võitsin 2 krooni. Kristo ainult ühe.

Atlantise juures on kiikuvad pingid. Vastaskalda kalamees sai meie silme all endale lõunasöögi. Pistis kala kilekotti lämbuma. Praegu istun seminaril, 25 mintsa on kestnud, Juhan Kivirähk räägib teatritudengitele Maslowi püramiidist.

Ma vist üritan arvutisse kirjutama hakata mingit huvitavat juttu.

*

Ma olen veel mõelnud seda, et see Kivirähkide pere on ikka üks viieliste punt. Ühest vennast on saanud eeskujulik sotsioloog ja teisest eeskujulik eesti rahvusluse eest seisev kirjanik. Absoluutselt ebahuvitav ja ebadramaturgiline. Ühest oleks võinud ikka allakäinud joodik saada. Ükskõik kummast.

*

Kui sul on Tartu linn ja hetk nimega hommik, siis kuidas siis, siis üldse kuidas ei saaks see romantiline olla. Makist tuleb muusika, mis on umbes mustlaste keeles. Mingil majal on lipuvardas keeruliste vappidega lipud.

Ma ei taha kunagi Tartus elada, sest ma tahan alati Tartus külas käia. Mulle meeldib leida vaheldust ja käituda nii nagu ma rutiinses argipäevas ei käituks.

*

Täna on jälle päev. Pühapäev. Absoluutselt uus pühapäev. Ülikooli kohvikus saab leti kõrvalt niisama vett võtta. Üks kook maksab kaheksa krooni ja ta maitseb hästi.

Järjest rohkem on seminaril võõraid inimesi. Tunnen väheseid ja ei ma saa aru, miks omad kohale ei ilmu. Ma tean. Süüdi on selles lõunapoolusel olev päike.

Alati kui on halb, siis tasub sõita Tartusse. Bussiga. Või rongiga. Kes tuleb häälega. Paljud inimesed tunnevad kaasa inimestele, kes on sunnitud kogu aeg Tallinnasse sõitma.

Kõige naljakam on see, et õhtuti, kui ilm on soe, siis mingid inimesed, kes tunduvad mitte eksisteerivat, tegelevad asjadega, mis näivad täiesti absurdsed. Üks poiss, kellel oli kanda kitarrikott ja veel kaks suurt kotti kandis öises linnas Uku seljakotti. Uku oli seminarilt peldikusse läinud ja tagasi enam ei tulnud. Siis see kutt on ju Uku sõber. Ukul on palju sõpru. Sõber võttis koti kaasa ja otsis öises linnas omanikku.

*

Mulle meeldib, et ilusad ilmad tulevad otsustaval hetkel. Keegi on kevade kannatused ära lavastanud. Ärkake vara. Mida varem, seda parem. Siis jõuab laiselda, kui enma ei tärka.

*

Buss tõi mu tagasi Tallinnasse. Kuhugi kinnitub järjekordne Tartu seiklus.

Mõtlen siin praegu, et mida ma siis täna tegin. Nagu ei mäleta. Oli päev või ei olnud ka.

Nojah. Mis valetada. Vaikselt ikka meenub. Rahvusraamatukogu ja lavakõne ja mõttetu tantsuproov ja enda proov ja siis koju ja siis lõputöö andmeanalüüs.

Nojah. Mida ma ikka siukese üle virisen. Kui lõbusamaid päevi ei jagata, siis tarbin esialgu kohustuslikud ära. Vähemalt pole päevad tühjad.

Tühjust ma sallin. Kohe väga sallin.

Kuid ma ei taha, et mu tühjus oleks tegevusetus. Tegema peab, mõtelda võib ja elada tuleb.

Soojaks on läinud. Pole väga aega olnud sellesse süveneda. Ja teate mis. Ei kahetse ka, et aega pole olnud. Las ma paar nädalat sulgununa tarbin.

Homme varahommikul lähme Kristoga rongi peale ja sõidame Tartusse seminarile. Lähme meelega vara-vara rongiga, et jääks meile laupäeva hommikuses Tartus hetk tühjust.

Nüüd hakkan ma vahel kirjutama kuumadest ja päevakajalistst ühiskondlikest teemadest.

Meil on vähe rahvuslikke uhkusi. Üks neist on kahtlemata Aktuaalne Kaamera. Uue kujunduse heli/signatuuri puudustele osutas Jaanus, asjatundja Kristjan Mändmaa pritsib tänases Päevalehes tõrva ja tuld.

Tähendab tegelikult on ju igasuguse kujunduse eesmärk meeleolu loomine. See uus AK-a kujundus loob minu arust uudiste jaoks liiga aeglase ja soliidse meeleolu. Igasugune pommuudis peale sellist aeglast sissejuhatust ei mõju kaasahaaravalt.

Loomulikult polegi uudisteprogrammi eesmärk emotsionaalsus, aga uudistesaade ei tohiks kindlasti olla igav. See kujundus tekitab igava meeleolu ja on nagu mingi soome tv.

Võib-olla harjub sellega ära. Aga uudised võiks olla intensiivne osa õhtust ja sellest arusaamast võiks lähtuda ka uudisteprogrammi kujundus.

Jõudsin filmiajaloos 30 minutit istuda ekraani ees ja vaadata kultuslikku filmi „Paris, Texas“. Mulle need 30 minutit meeldisid. Hetk hiljem oli palav Toompealt alla lonkida. Panin täna ikkagi jaki alla ka kampsuni. Hommikuses trollis higistasin kõvasti.

Panso ütles, et näitleja, kes laval higistab ei oska lõdvestuda ja seega pole mingi õige näitleja.

Mina pole näitleja, mulle on näärmed lubatud.

Kui olin Harjumäe treppidest alla jõudnud, siis silmasin Moskva kohviku ees mootoratturihiiri. Igal õhtul pargivad nad oma rattad kõnniteele ja räägivad rõõmsameelselt juttu.

Ma ei ütle, et nad käituks nõmedalt. Ju neil on tung seda teha ja mis võiks olla ilusam kui oskus olla endale armas.

Ma ei tea, kas mul saab kunagi olema a-kategooria.

Ma olen nüüd ilusti kodus ja olen veidi kärsitu. Tänasest päevast võiks päris palju asju esile tuua, aga kõik varjutab kaks tehnilist saavutust. Ühest ma veel ei räägi.

Teine on jällegi skype. Kuigi maci inimesed peavad endiselt veel omas mahlas praadima. Aga Windowsi uus versioon on „revolutionary“. Eelkõige skypecastsi pärast et nagu ütleb Andrus: „Skypecast on võibolla meie suurim uudis peale Skype’i kui programmi valmissaamist.“. Et ühesõnaga moderaator olles saad luua sõnalise jututoa. Saad panna inimesed ennast kuulama, kui muidugi leidub kuulata soovijaid. Juba mõeldakse kuidas see leiutis võib muuta näiteks ülikoolis loengute pidamist. Ja Skypega saab nüüd lisaks telefonidele helistamisele ka telefonidele smse saata. Eestisse hinnaga 1,21 krooni.

Igatahes kallikesed, kes te ei kasuta skype palun registreerige end ja lisage mind oma gängi ja siis saame mõnusamalt instant messagesid vahetada ja vahel äkki helistadagi ja vahel äkki ka siis muud pulli teha.

Aga muidu on nii, et mina smsin ja helistan viimasel ajal ainult informatiivsetel põhjustel. Ja sedagi suhteliselt harva. Ega see midagi eriti palju ei muudaks, kui mul telefon ära kaoks.

Ja teised on mu peale tihtilugu ka sellepärast pahased, et ma ei võta telefoni vastu. Lihtsalt sellepärast ei võta, et ma ei tea, et mul telefon heliseb. Mul on telefon alati hääletu peale ja tihtilugu on ka põrin väljas.

Elul, inimestel ja hommikutel on erinev rütm. Kui hommikul läbi Lepistiku pargi lonkisin, siis mõtlesin, et hullult lahe oleks omada neutraalse inimese rütmi. Siis hakkasin mõtlema, et huvitav kes on neutraalsed inimesed. Need on vist need inimesed, kes ei oota üheltki päevalt midagi. Ja siis ei juhtugi midagi ja see on hea. Neil on aega õhtuti televiisorit vaadata ja hommikuti võivad nad süümepiinadeta kaua ajalehte lugeda.

Eesti Televisioon näitas pärjatud filmi „Tühirand“. Jah, olid küll väga ilusad loooduspildid. Väga meeldis see koht, kus ülikonnas Mati sumpas merevees ja see koht, kus Eelmaa Taavi läks rannas jäätist ostma ja siis muutus kaadri sees ja pilvede vahel järjest väiksemaks.

Aga muidu veidi venis ja pool Eelmaa Taavi juttu oli natsa mõttetu pula ja stsenaarium polnud just kõige-kõige haaravam ja mind tohutult häirib see, et realistlikus filmis pole sääski.

„Siin ei magata“ ja „Siin ei pargita“ noor Ulfsak oli vaimukas küll.

Matil oli raske maailmast aru saada ja maailmal oli raske Matile koht leida. Film meeldis, aga mitte filmina. Mõtte ja kaadritena.

Jalutsin täna lõunapausi ajal Jussiga mööda linna ja sõime priketijäätist. Üks priketijäätis maksab 4 krooni. Seal Pika tänava poes olid seekord mingid vastikud itaallased, jokutasid leti ääres ja kõik inimesed, kel oli jäätis või limps näpus pidid järjekorras 10 minutit mökutama. Muutusin taaskord närviliseks.

Enne Toompea mäest uuesti üles ronimist jõime Kompressoris kohvid. Ma joon nüüd juba mustalt.

Saamatult tegelen lõputööga. Täna algasid meie suvelavastuse proovid. Loodame valmis meisterdada midagi, mis poleks väga piinlik.

Tahaksin kirjutada neid asju, mida mulle meeldib kirjutada.

Kõigepealt tuleb aru saada, mida siis mulle meeldib kirjutada.

See pole üldse lihtne.

Ja kas üldse mulle meeldib kirjutada.

Olen nagu 17-aastane saamatu poeet, kes on kindel, et peab kõik maailmavalu läbi kannatama.

Jama on ainult see, et ma pole valu suhtes enam tundlik ja nii jäävadki luuletused sündimata. Luuletused ongi rõvedad. Tahan võib-olla homme ka priketijäätist.

Ma ei ole seda kommet endal varem avastanud, aga mulle vist meeldib oma olemata nooremaid vendi ja õdesid välja elada oma sõprade vendades ja õdedes. See ei ole see, et ma hullult tahaks, et mul oleks mõni noorem vend või õde. Mulle lihtsalt meeldib inimestele kaasa tunda. Mulle tundub, et mu sõprade vennad ja õed on palju paremad inimesed kui sõbrad ise. Nad on nagu sõprade puhtandid.

Nii tekkisid käimasolevatel lavakooli katsetel mu esimesed emotsioonid. Ise ka imestan, et tekkisid. Võib-olla lihtsalt oli meeleolu ja tähtede seis vihaks küps. Suhteliselt põhjendamata vihaks.

Aga mul on hea meel, et mind siiski miski ikkagi ka liigutab veel.

Kaks mu sõpra on paari viimase päeva jooksul mulle kurtnud ühesugust muret. „Minu jaoks ikka ei ole olemas ideaalset naist.“

See mure on jätnud mind natuke külmaks. Tahtsin neile vastata, et näiteks minul on siuke probleem, et minu jaoks ei ole olemas ideaalset jäätist ja siis absoluutselt ei ole minu jaoks olemas ideaalset villast sokki. Alati tulevad kanna kohast augud sisse.

Täna öösel olen kaua üleval. Loodan viha pealt kirjutada oma psühholoogia käkk-lõputööd.

Kõigile, kes soovivad lihtsalt aru saada, et miks „mina ise üksi“ olla on ilus, neile soovitan minna vaatama Draamateatrisse „Adolf Rühka lühikest elu“.

Kõigile, kes otsivad teatrist peale lihtsakoelise sentimentaalsuse ka mõtteid, neile ma ei soovita vaatama minna „Adolf Rühka lühikest elu“.

Ma arvan, et enamus inimestele see lavastus meeldib. Risto mängib Rühkat nii, et tema hambad on alaväärsete sisetungide tõttu täiesti pesemata ja nende haisu on tunda saali. Ja vana Ulfsak on „värdjas“ näitleja.

Aga mul oli veidike igav, sest mina tahaks saada teatrietendusse konsentreeritud ajast palju mõtteid, ideid, välgatusi, loosungeid.

Mina magasin volbriöö maha, nägin und ja olen sellepärast enda üle ütlemata uhke.