kunst pole elu

Jah. See on esimene arvustus laineid lööma hakkavast muusikalist. Käisin eile viimasel eel-eelesietenduse eelsel läbimängul. Oo jaa Jüri Nael. Tegemist on kõige aegade atraktiivsema muusikaliga. Paar plussi ja miinust.

MIKS ON VÄGEV:

• Tantsud on vahvad. Möll käib, muss mängib, inimesed kargavad tempokalt ja atraktiivselt. Kaasatud on breikarid, esitatakse kõikvõimalike eriliigilisi tantse, nii balletti kui seltskondlike. Vahepeal muutub kogu asi gospelkooriks, vahepealt on kutid härjavõitlejad.
• Tekst ei ole jube ja nalja saab. On osatud ära kaotada see, et kõik toimub Ameerikas ja aastal 1984 ja samas pole kogu lugu idiootselt kaasajastatud.
• Supermees, lausa geniaalne meelelahutaja on see šokolaadipoiss. Anu Lamp on ta niimoodi eesti keelt kõnelema-laulma õpetanud, et lausa uskumatu. Erinevalt Eesti muusikalistaaridest oskab see poiss ka näidelda.

MIKS ON JAMA:

1. Kogu lugu on nagu üks suur seep. Kui tegelased räägivad juttu, siis on mõttetu. Tegelaste probleemid tunduvad kunstlikud, eesti muusikalilauljad ei oska näidelda. Muidugi Hannes Kaljujärv paneb võimsalt naljakalt, aga tema jälle nii ei laula. Täiskomplektis (laul-tants-näitlemine) muusikalistaarid Eestist puuduvad.
2. Lavakujundus ja kostüümid ei lähe kokku. Pole hea, kui kostüümikunstnik on üks ja lava teeb teine. See on loogiline, et siis jääb asi kuidagi õhku. Muidu see on muidugi lahe, et kostüüme on tegelastel nõnda palju ja kodustatud Rootsi valguskunstnik on teinud eeskujuliku valgusrezii.
3. Ja üleüldse on linnahall ikkagi suhteliselt stagna ja imelik koht. Võid küll lõputult vajuda pehmesse tooli, aga jalgadel pole ruumi ja kui on mingi stseen, kus on laval muusikalistaar, kes peab pikka jutumonoloogi ja teeb seda äärmiselt halvasti, siis selles koletus saalis viibides tuleb üksildane uni peale.

Aga arvan, et seda tasub vaatama minna. Lülitad mõtte täielikult välja ja jälgid. Parem ikka kui kodus televiisorist tulevat jama vaadata. Tantsud tähtedega on läila, fame on raju.

Mu PowerBooki kott on heleroheline. Täiesti ilusat värvi. Lausa kena. Õige söödav õun ei tohi olla liiga punane või liiga suur, sest siis on ta sees kemikaalid. Kui õun on väga roheline, siis on ta kas toores või jälle need kemikaalid.

Õige õun on vist kollane. Sügisõunad on kõvad, suveõunad pehmed. Minu lemmiksort on Suislepp.

Aga siis nüüd seda. Et mäkude vastu on alustanud Greenpeace suurt kampaaniat, mille propageerimise pärast Greenepeace ühelt messilt välja visati. Kodumaine uudis.

Igatahes mina tahan, et mu mäku oleks parim. Kõiges. Ka keskkonnasõbralikuses. Aga huvitav on see, et Greenepeace tegelt suhtub mäkudesse austusega. Tüüpiline Greenepeace oleks see, et nad kemikaalimaskides loobiksid mäkusid kuskil mäku peakorteri ees puruks.

Ühesõnaga. Mina ei usu, et Mäkud on saatanast. Aga Greenepeace ka ei ole. Leppige ära.

Juri Boržakovski on üks spordi imelapsi. Ka murelapsi. Ka omanäoline jonnipunn. Tema jooksustiil on üks suur jonnimine. On ta 800 meetri mees. Ta jookseb nii, et esimesel staadioniringil jääb pikalt-pikalt teistest maha ja siis teise ringi lõpus paneb nagu sprinter kõigist mööda. Vahel ta jäi esimesel ringil liiga pikalt grupist maha ja siis ei jõudnud lõpus enam järele.

Nüüd juhtus tal liiklusõnnetus, ajas ühe joodiku alla ja Juril tuli masendus peale. Kui ma olen teda telekast näinud, siis on Juri jätnud äärmiselt õrna hingega sportlase mulje. Ma ei usu, et ta kunagi enam olümpial jookseb. Nagu ka Märtin ei sõida enam rallit.

Ma arvan, et spordi suured tšempionid. Jordan. Shumacher. Armstrong. Nad on väga tugevad, realistlikult iseenda tunnetest üle. Või on neis lihtsalt ammendamatu viha.

Mul ikka väga meeldib see, et wikipediast pole üldse võimalik mõnda vene nimega inimest üles leida, sest vene nimesid kirjutatakse inglise keeles hoopis kummaliselt.

Ma panin täna uued teksapüksid jalga. Eile Mustangi poest sain, pidin veidi 1000kroonisele kinkekaardile juurde maksma, ühed püksid ei tohiks vist tegelt maksta nii päratult palju, aga kuna mina ostan riideid käimise jaoks ja kui üks kord on ostetud, siis on ostetud, siis on ilusate teksade peale kulutamine õigustatud.

Hommikul sõin mannaputru ja hapupiima kamaga.

Tänapäeva teksamood on selline nagu oleks keegi juba enne sind su teksasid kandnud.

Elo eestvedamisel käisime eile Kinomajas vaatamas olnud Pöffide anima- ja joonisfilmide valitud palu. Mina ei tea, mina olen praegu siukeses mõtlemistsüklis, et ükskõik kui suurt kunsti söön, mulle on alati vaja lugu. Üks film oli mingites avatud märkmikest, kuhu joonistused kujundid, ma ei saanud mitte midagi aru. Aga üks film oli sellest, et kuidas üks mees maetakse maha ja siis ta kukub hauast läbi kuhugi põrgusse, kus on luukere inimeste baar. See kõrts meenutas mulle „Ehast koiduni“ pussykõrtsu. Mul oli jube.

Anima- ja joonisfilmi karakterid ja üleüldse ka nukuteatri karakterid peavad elama. Nad peavad oma loo sees elama. Tegelane võib imiteerida või jäljendada inimreaktsioone. Kui nukk või koll loodud maailmas ellu ei ärka, siis on multikas, nukuteater, nukufilm täielik kunstkuubis. Aga nukud on huvitavad tegelased, ikka ja jälle meenub Londoni Low Life.
Üks artikkel Pöffil olnud animafilmidest.

*

Siis helistasin Margusele. Ütles, et võtab mu peale, et on kolme mintsa pärast Viru lilleputkade juures. Mina siis ootan ja Margus jõuab oma uhke Camaroga platsi, aga pargib ära ja tuleb autost välja.

„Tead Mart mis värk on, mul sai autol praegu bensiin täiesti otsa.“

Mina ei uskunud, proovisime käivitada, ei midagi. Kuna Marguse autost puudub parkimiskell, siis kirjutas ta koleda käekirjaga ühele kollasele paberile 18:18 ja oma telefoninumbri. Hakkasime siis Olerexi tankla poole patseerima. Kole külm oli. Margus leidis ühest prügikastist liitrise ja pooleliitrise coca-cola pabertopsi. Olerexi kassiir oli küll veidi üllatunud, et kaks kutti võtavad bensiini kõrrega topsidesse, aga äri on äri. Margus küsis tibilt paar valget paberit ka. Lehtriks.

Jalutasime siis läbi coca-cola plaza tagasi, mõlemal coca-cola tops käes, mis oli bensiini täis. Aga oh häda, topsid hakkasid sulama. Kõigepealt ei pidanud plastmasskaaned vastu, siis hakkasid ka põhjad läbi laskma. Pool joostes autoni, käed bensiinised. Ikkagi putitajad.

Kõigepealt räägin ma sulle Juudast. Juudast räägin ma, nagu sa isegi taipad, ütles ta mulle tigedalt. Tema ei teadvat, kas inimene on jumala näo järgi loodud, kuid Juudal on inimese nägu päris kindlasti. Juuda nägu vahetab tundeid ja sugu, väljapääsutusest saab tema ilme. Kui sa oled üksi ja õnnetu, pakub Juudas sulle seltsi. Kui oled rahata, pakub Juudas sulle raha ja rikkust. Ja kui sa armastust ihkad, on Juudas maailma parim. Sinu enese valgustkartvate soovide ilming on Juudas, kui oma õnnetusse liialt süvened.

Juudas teab neid pehmeid luudeta kohti, kus nool läheb tõrketa läbi. Juudas on saatana sugu ja kuradi vend. Kurat ja saatan on erinevad olendid. Kuradit hüütakse iga päev appi, kurat on saatana varju nimi ja Juudas nende alandlik teener.

Mis sihti saab jumalal olla? Mitte mingit. Jumal on loonud meid jsut nagu katseks, katseks ja lootuseks, et tõuseme neljalt jalalt kahele püsti ning näeme, kuis silmapiir taganeb, et näeksime enese ette ja kaugele taha, ja meie keha ei ahelda enam lendu ning igatsust.

ENE MIHKELSON

Ma pole mitte kunagi end tulevikus näinud. Tähendab ma ei kujuta ette, et milline on mu nägu kui ma olen 40 või 50. Kui ma olin 15, siis ma ei teadnud, et milline ma olen, kui olen 24. Mul on tunne, et mitte midagi pole muutunud.

See on paljude kõige suurem hirm. Et nad näevad millised nad kord on ja siis pole enam huvitav.

Seal Kuku klubis tol saatuslikul neljapäeva õhtul oli nii, et oli seltskond a la kultuuripeded 30ndates ehk siis Kilmi, Maimik, Tolk, Ulfsak, Pakk jne.

Siis olid noored kultuurinokad a la mina, Uku, Jim, filmitudengid, eelmise lavaka lennu inimesed.

Ja siis jõi nurgas õlut Kivirähk. Vaikselt. Seisis ja kõikus.

Kõik olid miskit pidi ühesugused ja samas ainult omadele avatud. Või otsisid ainult omasid.

Kultuuripedetsemine on mõttetu.

Mulle lihtsalt meeldib, kui tuul on raju ja lööb endaga vastu akent. Mulle meeldivad madalad pilved ja kõverad puud. Ma lähen teen täna endale ilusa päeva.

Ma ei suuda süveneda. Kunagi ei saa midagi valmis.

Kallis Rum
Tegelikult on kõik juhus. Armastus on juhuslikkuse musternäidis. Ta tuleb ja mingite asjade kokkulangemise tõttu lased ta endale lähedale. Oleks meil kõik päevad vabad, meil oleks liiga palju juhuseid. See oleks halb, sest siis ei omaks sõna armastus enam kellegi suus kõla. Me üritame uskuda, et meie juhused on siiski kõrged ja uhked. Ma tean, et sa tahad olla üks eksinud tüdruk kuskil suvalises suurlinnas ja sa tahad sealt linnast leida inimese, kellega sa „juhuse“ tahtel kokku sulandud. Sa tahad olla eksinud, sa tahad seal suures linnas umbisikulisena sõita metrooga ning kõigist meditsiininõuetest ja eurovaktsiinidest hoolimata tervislikult toituda. Sa tahad armuda tuledesse, bussidesse, kerjustesse, sa tahad oma naeratusega tekitada inimestes imestust. Sa tahad leida endale elu, mida sa tõesti armastad ja sa tahad, et sa alati naudiksid oma elu. Aga sa ei tea ise ka mida sa tahad ja nii sa tahadki kõike liiga palju. Ära taha midagi, proovi olla väike ja sina ise. Jaa ma tean, mis sa vastad. Sa vastad, et sa ei teagi milline sa ise oled ja sa ei tunne ennast ja sind hirmutab see, et sa mitte midagi ei karda, et sa isegi iseennast ei karda…aga sa oled loll. Sa lihtsalt pead kõrvetada saama. Sa lihtsalt pead ise oma elu ära rikkuma, kuigi mina tean, mis sinu jaoks on õige ja sind tohutult vihastab see, et mina tean kõike. Hea küll, ma ei ütle sulle edaspidi enam midagi, sest ma tean ka seda, et mina rikun sinu elu ära. Minu kõrval muutuvad inimesed abituks. Oma hinges sa vihkad seda, et keegi kogu aeg kontrollib kas sul on kõht täis ja sa ei taha, et üks inimene hoolitseks kogu aeg su õhtuse meelelahutuse eest ja sa ei taha neid minu armukadedaid silmi, kui sa räägid mõne teise mehega. Ära ütle, et see on armas ja soe, sest see on armas ja soe täpselt niipalju, kui sulle on meelepärane. Aga kas sa kunagi minu peale oled mõelnud? Sa tahad kohata inimesi ja olla paljudele hea sõber. Mõne aja pärast vead sa igaühte alt, sest see on sul loomuses. See teebki sind ilusaks, et sa ei jää kunagi kuhugi kinni. Nii ma ei saagi sinust aru…kuidas saab sind päästa üks impersonaalne asfalt, mida on mõnda kohta maakeral valatud tohutult palju. Ära ulgu tänavatel, sest sa oleksid ideaalne prostituut. Jah, ma julgen sinu kohta nii koledalt öelda ja ma pean kohe vabandama, sest ma ei mõelnud seda tõsiselt. Või siiski mõtlesin? Sul on kõige ilusam süda maailmas. Sina lihtsalt oled ja ma pean sellega leppima, see ongi kõige koledam asi maailmas. Kahju, et sind kohtasin. Ära tee. Palun kao mu unenägudest, palun ära tule mulle seitse korda päevas tänaval vastu. Ma ei taha südame alla värinat. Ma tean, et sa helistad mulle varem või hiljem ja ma murdun ja ma võtan su tagasi ning me oleme kõige õnnelikumad inimesed maailmas. Kaheks kuuks. Äärmisel juhul kolmeks. Ja siis kõik kordub, suuremini, valusamalt ja täpselt samamoodi. Palun otsi endale üks suurlinn, mis oleks hästi kaugel, Hoolitse selle eest, et seal linnas puuduks internetiühendus ja telefoniliinid. Ära suhtle postiljonidega. Just see olekski armastus, sest see poleks enam juhuslik. Minu ja sinu elust, see tähendab meie vahelt on juhuslikkus kadunud, seepärast ma ei unistagi enam kirest. Ma tahan lihtsalt sind unustada ja otsida endale uue elu. Sa oled võimeline suhteliselt kiiresti ära õppima ükskõik mis keele, sa oled tark tüdruk. Sa oskad maailma enda jaoks maksimaalselt ära kasutada. Minu jaoks oled sa surnud. Portugali, Itaalia, Hispaania, Brasiilia, Mehhiko ja minu pärast ka India meestel on veel võimalus. Armasta neid, käi põrgu. Olen paremat väärt kui sina. Sa tõesti ei tea, mis on elus oluline. Sa ei tea mu lapsepõlvest mitte midagi. Ma võisin sind viia maale vanaema juurde ja võisin sulle rääkida lehmadest, hobustest, partidest ja teistest loomadest, aga sa ei mõistnud kunagi. Rumal minust, et üritan üldse taodelda mõistmist. Ma oleksin pidanud ammu aru saama, et teised inimesed on pealiskaudsuseks. Sina oled süüdi, et ma ennast armastan. Sellega, et sa mulle haiget tegid, panid sa mind teisi inimesi vihkama. Ma kohutavalt armastasin ennast sinuga koos ja seda ei võta mult mitte kunagi enam mitte keegi ära. Isegi mitte sina.

Kogu galerii. Väga piinlik vist ei ole. Vist.

Minu bravuurne elu jätkub. Eile siis olin Marguse kõrval „Müümise kunsti“ esilinastusel ja afterpartyl Kuku klubis. Film on inimestest, mitte müümisest ja see on ilus.

Kukus käis üks suur jauramine, kõik Tallinna kultuuripeerud olid kohal. Tasuta õlu sai otsa ja maailm muutus roosaks. Cateringi vorstilõigud said said veel ennem otsa kui õlu lõppes. Fotograafid pildistasid, ahhh las kõik olla.

Jah. Kuigi meile topiti liiga palju riideid ja ehteid selga ja kuigi kogu see värk oli organiseerimatu, siis ikkagi oli eile tore. Marssisime kui kompud. Bravuuritsesime kui staarid…

Kell oli umbes kuus, kui mina ja Martin ei pidanud enam vastu. Läksime Nokusse, jõime kaks õlut, meiega liitus Juss. Poisid läksid siis Draamateatri vastas olevasse Make up storesse ja meile tehti meik. Mind puuderdas üks vanem meesterahvas ja mis juttu nad seal omavahel rääkisid.

„saad sa aru siis, mis ma täna tegin…läksin poodi ja ostsin lihtsalt endale uued kingad, sest vahupeol ma keerasin oma tonnised mocchibad tuksi…“

Ega siis midagi, tehti meile „päikesepõlenud“ näod pähe ja läksime siis Déjà vu loungesse. Kuskil kontori tagaruumis tehti meile soengud, ega poistele suurt midagi ei tehtud, enne show algus lükati mu juuksed püsti.

Nojah, siis seal allkorrusel vetsude ees, kus oli väga vähe ruumi hakkasime riidesse panema. Peapede oli närvis ja tõi meile ainult ühe soojendusnapsu. No kuulge. Modellid on staarid, nende nõudmised on seadus. Üks hästi suurte tissidega tüdruk tõi meile siis vele natuke napsu ja noh põhimõtteliselt see päästis päeva.

Show käis väga kiirelt, nagu arvata oli rahvas loetavast tekstist midagi suurt aru ei saanud ja kõige rohkem kisas ikka siis, kui näidati pesu.

Nüüd saame tonnise kinkekaardi eest Mustangi poest valida riideid.

…sest inimesed „eksivad“ erinevas koguses ja pole aus kõige kohta, mida ei oska seletada öelda „inimlik eksitus“.

Maailmas on väga vähe probleeme, muresid, süüdistusi, laimu ja muud halba, mis ei ole „inimlik eksitus“.

Selle väljendi võiks ajakirjandusest ära kaotada. Pressiesindajad ja mölalõuad otsige endale mõni uus loll lemmikfraas.

Ja tegelikult pole ma nii vihane inimene, kui on minu viimase aja blogipostitused. Kibestunud ka ei ole. Ausõna.

Täna õhtul olen mina koos viie kursakaaslasega modell. Hetkeks kehastun Jimiks ja Huckiks Mart Twaini „Tom Sawyeri“ romaanist. Ega ei tea kuidas siukesed asjad välja kukuvad, aga mõnikord on ju hea vähemalt hetkekski kanda ilusaid riideid. Tehakse meile ka meik ja soeng. Peen värk. Peen värk ma ütlen. Elulolluste list saab jälle täiendust. Mustang.

Ma olen istunud Rahvusraamatukogus 6 tundi järjest kaheksanda korruse väikeses lugemissaalis. Siin on laualampidel sinised kuplid ja kuna on lugejaküsitlusnädal, siis sain endale tasuta pastaka selle eest, et nõustusin ankeeti täitma.

Kui psühholoogiat õppisin, siis tuli pidevalt kellegi seminaritöö või lõputöö raames mingit küsimustikku täita. See muutus üsna ruttu tüütavaks. Olin ebaviisakas ja enamasti keeldusin.

Vihma sajab, väljas plagiseb. Siin ruumis on praegu veel üks vanem naisterahvas. Levitab parfüümi lõhna. Suhteliselt läilat.

Ma ei tea peenest lõhnastamisest midagi. Kuigi naistele meeldib, kui mees lõhnab hästi ja mehel on parem tuju, kui ta naistele meeldib. Ma üldse praegu ei igatse head tuju. Praegu oleks lõhnastamine mu jaoks enesepettus.

Mida vanemaks inimene saab, seda vabatahtlikumaks peaks muutuma soov koolis käia. Kas on mõtet käia ülikoolis, kui ei viitsi loengutesse kohale loivata?

Nii. Põhikoolist ei tohi poppi teha, see on seadusega karistatav. Keskkool on Eesti Vabariigis rangel vabatahtlik, kui tahad kooli äralõpetada ja muidu olla sotsiaalne, siis peaks siiski hommikul minema keskkooli ja lõuna ajal saab koolist priiks.

Siis läheb inimene ülikooli. Alguses käib ilusti kohal. Aga mida igavam tal hakkab ja mida tähtsamaks muutuvad igasugused muud tegevused, seda vähem on teda õppeasutuse seinte vahel näha. Eriti kui on sellised loengukursused, mille konspekt on internetist kättesaadav ja kus õppejõud ei teosta kohalolekukontrolli.

Tegelt peaks inimese sees olema mingi kontrolljõud, mis ütleb, et puududa ei tohi. Mis sa käid ülikoolis, kui sa ei käi seal? Näiteks on meil kunstiajaloo loeng ja siis umbes pooled või rohkemgi puuduvad. See tädi Peil räägib küllaltki huvitavalt ja ta tõesti räägib sellistest asjadest, mis harivad inimest. Siukesest loengust puudumine on lollus.

Poppi ei tohi teha. Töölt ei tohi ka poppi teha. Kuigi ülikoolis käimise eest palka ei maksta, on need täpselt samaolulised asjad. Või mis?

Käisin Viru keskuse üleval „Meeste varjupaika“ vaatamas. Viisime Mariaga Janekile šokolaadi, kerglane tükk, suht mõttetu teema, aga naerda saab. Nii Joost Janek kui Tamm E. Raivo panevad hästi. Vahel peab vaatama siukest teatrit, muidu läheb kere lolli loomingut täis. Eesti teatris saab harva siiralt naerda.

Reedel käisin „Hirveküti“ läbimängul. Nähtavasti olen mina loll ja nii suurt kunsti ei mõista. Tulin peale esimest vaatust ära, absoluutselt ei läinud korda see lugu ja „hüpersuper saepuru“ kujundus. Olen vist primitiivne inimene. Igav oli.

Igal perekonnal on omad traditsioonid. Mõned käivad laupäeviti loomaaias ja McDonaldsis, mõned mängivad õhtuti üheskoos „Reis ümber maailma“ ja lähevad peale kella üheksast unejuttu magama. Aga üks ühine joon on kõigil Eesti peredel. Kui tulevad külalised, siis peab kõik korras olema: mänguasjad kastides, must pesu kapis, tolm pühitud ja lapsed pestud. Ka noorpere Aasalepp pole mingi erand.

Pereisa Jaak töötab politseinikuna, ema Mari on sekretär, kuueaastane tütar Liina käib Inglise Kolledzi esimeses klassis ja on aktiive laululaps. Neljapäeva õhtul valitses perekond Aasaleppade Mustamäe kahetoalises korteris ülev meeleolu - Eesti Vabariigil oli külas maailma kõige tähtsam vanaproua. Jaak pani musta ülikonna selga, tütar Liina meisterdas värvilisest paberist kaardi, Mari tuli juba poolest lõunast töölt ära ja asus vaaritama. Perekondlik õhtusöök möödus pidulikult. Kõik kiitsid pereema Mari söögitegemisoskust. Laud oli heast paremast lookas. Kui Liina avas isemeisterdatud kaardi ja luges kaardi seest koolis õpitud luuletuse „I have a dog, his name his Jack, it‘s tail is white and it‘s nose is black“, siis nii Jaak kui Mari aplodeerisid ja hõiskasid „It’s beautiful, how beautiful!“.

Reedel ärkasid Aasalepad varavalges, sest pereisa Tiidul oli erakorraline tööpäev ja kuigi sel erilisel päeval võis peretütar Liina hoopiski koolist puududa, pidi ta juba kell pool kaheksa hommikul olema Raekoja platsis laulukoori proovis. Täpselt kell 11 istus pereema Mari töö juures koos teiste inimestega teleka ette.

„Näe, näe see on minu mees…Vaadake seal on minu tütar!“ hõiskas Mari televiisori pilti jälgides.

Tõesti, Tiit oli politseivormi peale tõmmanud kollase helkurvesti ning ta seisis rahva ja kuninganna vahel. Tiidu õppinud silm jälgis, et lihtinimesed ei aevastaks ega ei nuuskaks, kui kuninganna neist möödub. Väikesel Liinal olid seljas rahvariided ja ta seisis laval koos Eesti seitsmesaja parima koorilauljaga…

Kuninganna marssis oma loozi suunas. Mari tööjuures naised näitasid näpuga ja kommenteerisid: „Issand, milline täissöönud krevett!...vot see on nüüd tõesti kole ja maitsetu…lausa piinlik…“

Ei, ärge saage valesti aru, kuninganna Elisabeth, oli kõigi eestlaste arvates äärmiselt armastusväärne. Eesti meeleheitel koduperenaised siunasid meie presidendiprouat. Evelin oli oma kirju kübara ja mantliga kõige silmatorkavam persoon. Ka lihtsalt Toomas oli veidi hajevil, ikkagi esimene kord presidendina rahva ees ja veel millises seltskonnas. Aga kõik läks kokkuvõttes ilusti. Väike Liina laulis Eesti rahva aegumatuid hitte ja Elisabeth oli liigutatud.

Need olid perekond Aasaleppade elus kaks unustamatut päeva. Pereisa Jaak sai täna hommikul sinise lehe ja ka väike Liina ei saa kooli minna. Nad mõlemad jäid kopsupõletikku. Külm tuul tegi oma töö. Pereema Mari toob turult mett ja apteegist tablette. Politseinik Tiit ja laululaps Liina peavad kiiresti paranema, sest Eesti Vabariigil läheb õige pea jälle nende abi vaja.

Mulle on alati sümpatiseerinud kodust kaasavõetud võileivad. Võileiba võib süüa igalpool. Kasvõi presidendi vastuvõtul. Ja trollibussis ja pizzarestoranis.

Võileiba võib süüa ka klienditeenindaja. Meie kooli valvelauatädid söövad pidevalt võileiba ja nad nagu proovivad seda varjata ja siis ma nagu tahaks neile alati öelda, kuigi pole kunagi julgenud, et "Ärge häbenege oma võileiba. Võileivad on ilusad asjad."

Paljudes söögikohtades on silt, et „Kaasavõetud söögi ja joogi tarbimine keelatud!“, aga kui ma ostan teed, siis võin ma tee kõrvale ka oma võileiba nosida.

NB! Endatehtud võileib pole sama, kui poest ostetud viineripirukas.

*

Eile käisin emaga maal. Surnuaias tassisin põhuriidega lehti. Hauad jäid ilusad. Muidu niitsin maja eest vikatiga lilli ja raputasin õunapuid. Sügisõunad on kõvad, aga magusad. Kõik metsatukad olid värvilised, Tallinnast Türini, Türist Viljandini, Viljandist Valgani ja tagasi.

„Ma võib-olla tulen pärastpoole läbi…ma helistan kahe tunni pärast ja vaatab kuidas on…millal ma pean selle asja kohta lõplikult ära ütlema...sorri, mul läks täiesti meelest ära, täiega anna andeks…“

Kohtad tuttavat. Noh niisama tuttavat.

„Kuidas sul läheb?“
„Hästi. Aga sul?“
„Kuule täitsa nii“
„Lahe. Võiks millalgi kokku saada või midagi...“
„Aga helistame siis.“
„Okei helistame.“
„No tsau, ole tubli.“
"Sa ka."

Hui keegi helistab ja kokkusaamised kokkusaamiste pärast on tõesti kihvtid. Kaks inimest istuvad kohvikus ja otsivad jututeemat, vägistavad midagi suust välja ja käivad pidevalt vetsus. Lõpuks ütlevad teineteisele, et küll oli tore ja põgenevad tagasi oma maailma.

Nii armuelus. Koolis-tööl. Sõprade keskel. Asjad peavad olema konkreetsed. Ma tõesti vihkan pidevat telefoniga helistamist ja orgunnimist. Umbmäärane inimloomus võib oma spontaansusega olla inspireeriv, aga pidevalt teis(t)e inimeste järgi oma plaane ja mõttemaailma kohandada pole üldsegi põnev.

Koolis-tööl kehtivad lepingud ja tähtajad, mis mõnikord takistavad loomingulist protsessi, kuid üldjuhul on ainsate stiimulitena asendamatud.

Inimlik austus on äärmiselt tähtis asi. Inimene peab olema võimeline arvestama teiste inimeste eludega. Inimene peaks teiste ellu looma lisaväärtust, mitte tekitama takistusi.

Unepuudus on ennegi maailmale palju kahju tekitanud. Umbes kaks tundi tagasi läksin voodisse, nüüd tõusin üles. On aeg kõik selgeks teha.

Mida kauem ma siin maailma elan, seda mõttetuma kohana see planeet näib. Aga las olla. Inimeste eksisteerimise süsteemsus tundub täna õhtul nii mõttetu, et sellest ei viitsi kirjutada.

Voodis lamades mõtlesin ma maailma kõige rumalast sõnast.

„Armastus“ on individuaalsus. Mitte keegi ei saa mõne teise eest armastada. Igaüks ise teab.

Mida…keda…kui palju…miks…kaua…ta armastab.

Kas armastus on emotsioon? Hetk, mil midagi tunned. Armastus võib olla tundlikkus. Kui saad haiget, siis sa armastad. Kui sul tulevad pisarad silma, siis armastad. Tähtis pole rõõm või kurbus, ammugi mitte viisakus ja etikett, tähtis on see, et sul pole piire.

Armastus võib olla kaitsekihi puudumine. Või vastupidi…läbipurematu koor. Pole vahet, kas nutad teiste ees või padja sisse, tähtis on see, et oled väga võimekas inimene. Sa suudad armastada, su hälbed loovad unustamatuid momente.

Ja hetk hiljem on kõik kadunud, sest armastus on emotsioon ja emotsioonid pole kunagi stabiilsed. Ammugi mitte jäävad. Armastus on tsükkel, mis võib tulla ootamatult ja teinekord ei jõua teda ära oodata.

Kas armastus on inimene? Mõni teine inimene. Võõras inimene. Mees või naine. Või on armastus inimesed? Ema, isa, õde, vend, vanaema, kass ja koergi. Inimesed on võimalik tunda asendamatuks. Samas on see äärmiselt totter, sest inimesed on armastus samapalju kui inimesed on õpitud abitus. Me lihtsalt vajame võimalikult palju peegleid.

Armastus võib olla inimene, kellesse sa millalgi ära armud. Kui nii, siis on armastus lihtne, siiras ja veidi igav. Suhteliselt mõttetu on aegade algusest aegade lõpuni olla armunud ühte eksemplari. Võib-olla on armastus idee. Hullumeelsus. Enda piinamine.

Ja kes ütles seda, et ei või olla tõesti nii, et neil inimestel, kes suudavad kõvemini ja avatumalt armastada, et neil on olemas palju suurem peegel, kui neil, kes kasutavad inimesi ära. Suur sile peegel, käe järgi äraõpitud mügarustega on äärmiselt hinnatud ese.

Või ülehinnatud. Väärtused on vaieldavad, armastus lõpeb ükskord nagunii otsa.

Väga vabalt võib armastus olla mõni tegevus. Need, kes armastavad midagi, neil on kindlam tunne kui neil, kes armastavad kedagi. Kalapüüdmist, lihasöömist, jalgpalli, tantsimist, laulmist, kirjutamist, pidutsemist või mingit muud tegevust on äärmiselt ilus ja aus armastada. Oma lemmikut ei võta sult keegi kunagi ära. Temal on sinu jaoks alati aega. Kahekesi olete õnnelikud.

Jah. Mina olengi armastus. See on kõige suurem viga. Kas ennast peab kohe algusest peale armastama või peab ennast armastama võitlema või ei tohigi kunagi omada enesekeskset armastust?

Võib-olla olen mina inimene ja armastus on kosmos. Ma ei saa kunagi kosmost kätte, nii pole mul ka õigus loopida alusetuid loosungeid.

„Armastus“ on sõna. Suhteliselt kole täheühend. See sõna tuleks kirjakeelest ära kaotada, sest tähendus jääb igavesti moonutatuks.

Armasta armastust armastama.

Trollis istus mu kõrval naine, umbes 35. Uhkes kasukas ja rääkis mobiiliga.

„Ma ei hakanud taksoga tulema. Kaks päeva olen ainult taksoga sõitnud. Saad sa aru, meil käib kogu maja taksoga tööl.“

Oli jah näha, et tegelikult temasugune preili väärib paremat kui lõõtsaga troll, mis pidevalt jääb seisma, sest Sõpruse puiesteel on hommikused ummikud ja valgusfoorides põleb punane.

„Ja tead ma ei saanud aru, kust need alumised torud tulevad…otsisin küll…sinna peaks midagi vahele mõtlema…küproki või midagi, on ju…noh tsau, ma nuuskan nüüd.“

Asjad peavad olema konkreetsed. Esmaspäevast hakkan jopet kandma ja soojemaid jalanõusid. Kisub see silm käest ära, pole see aasta nii ilus sügis kui oli eelmine.

Nägin täna Raekoja platsil kuidas ühendkoor harjutas homset laulmist, see tuleb üks ilus kontsert. Meri siin seisma jäi ja kus on kodu, mis on kodu, kus on kodu koht. Mina arvan, et kuningannale meeldib, pangu ainult temagi end soojemalt riidesse.

Noorem kursus tegi meile tänuks rebastenädala eest vastuüllatuse. Täna õhtul pakuti koolis pizzat ja õunakooki. Mu kappi tuli üks karu elama. Auro. Panin talle Jumala nime.

Kuigi ma ei valinud lavakõnes seda rahvalaulu-mängu endale laulmiseks, ikkagi oli sünkroosus vägev. Panin ülemises lauluklassis selle loo mängima ja samal hetkel kuulsime Toompea kohal helikopteri põrinat.

Kuningaas, kuningaas…
Miks sa mullu meile ei tulnud
Murumullu meil ei käinud
Kuningaas, kuningaas…
Kui käisid käsud järele
Ja sõitsid sajad sõnumida.
Kuingaas, kuningaas…
Nüüd sina tullid sandil ajal
Kevadisel kehval ajal.

Hakkasime õpetaja Annega mõlemad naerma.

Läksin praegu Ruutu kaks tundi liiga vara, koosolek algab alles kell 14, istun nüüd siin Double Coffee-s ja joon liiga kallist latet. 33 krooni. Ei viitsi Narva maantee ääres passida ja oodata tähtsate autode möödavuramist. Iga 30 meetri tagant seisab kollases helkurvestis politseinik. Enamus on neist paksud või naisterahvad. Need kollased vestid muudavad nad üpris armsakesteks.

Käisin Kumus loodusfilmi vaatamas. Veealused elukad, neid on ikka igasuguseid. Mõned on armsa muumitrollinäoga, aga mõni näeb välja nagu õudusunenäo superhalbade ogalike pealik. Üks on nagu läbipaistev nuustik. Paljudel süvamereloomadel on kombitsad. Kogu veealusest maailmast tunneb inimsugu alla ühe protsendi. Oli hariv ja teistmoodi õhtu. Pärast sõime Kanepi tänava residentsis makaroni boloneeset. Ja nagu vanaprouad kirusime poliitikuid. Homme tuleb äärmiselt tihe päev.

Ükski kanal ei näita praegu Barcelona – Chelsea mängu. Jama. Mulle meeldivad intriirohked mängud. Telejalgpalli suhtes olen ma mainstream tarbija. Eurosport.com live tekstileht ütleb, et Chelsea läks Drogba löögist juhtima. Jama.

Blogspot, mis asi see nüüd siis kogu aeg olgu. Pool päeva tuleb mingi lollakas kiri ette, kui mina tahan vaadata, et kas keegi mu blogi on ka mõne kommentaari jätnud. Alguses mingi "internal server error ja allpool veelkord ERROR 500" ja siis lõpuks mingisugune google-i vabandus. Mis kuradi pask. Blogspot, tead oleks mul oskusi ja viitsimist, siis koliks ammu üle, juba pikemat aega flirdin wordpressiga.

Panin hommikul võileiva ja kohupiimakreemi ja kaks õuna Tallinna Kaubamaja väikesesse kilekotti ja marssisin sibulavihma ignoreerides rõõmsatujuliselt trollipeatuse suunas. Mul on kodust trolli peale päris palju minna, ikka mingi 400 meetrit umbes.

Hakkan siis mina trollipeatusesse kohale jõudma, kompan taskuid, telefoni pole. Koju jäänud. Ah mängin siis täna seda mängu, et mind ei ole olemas…

Ei tegelt…äkki ikka toon telefoni ära, aega on.

Lähen siis mina koju tagasi ja mõtlen siis, et hea küll vaatan ruttu pilet.ee-st üle, et kas mu id-sõidupilet ikka kehtib. Hakkan siis sisse logima „panga kaudu“ ja enam korraga ei mäleta oma „kasutajatunnust“. Ja vaata ei mäletagi. Kui internetipanka aeg-ajalt sisse ei logi, siis läheb parool meelest ära, aga kasutajanumber pole mul varem meelest ära läinud.

Tuhnisin veidi ja leidsin paberi, kus mul see kasutajatunnus kirjas oli. Ja tegelt üleüldsegi olid mul kuus õiget numbrit meeles, aga mitte nende järjekord. Igatahes polnud mul see id-pilet veel aegunud midagi, aga ikka ostsin uue ära, nüüd on pikemalt muretu.

Mina ei ole unustaja, aga vahel tekivad lüngad. Automaatika veab alt. Liiga palju programme on korraga lahti.

Vanaema andis mulle selle, sest vaatas „Tinasõdur, baleriin ja siga“ Pärnu etendust dvd pealt ja tahtis midagi anda „preemiaks“ teatripileti eest. Vanaema sai selle šokolaadi nähtavasti Soome tädi käest, sest Eestis siukest šokolaadi vist ei müüda.

Selle šokolaadi sees on õiges koguses daimi šokolaadi moodi sulatatud krõbinat ja siis on õiges koguses minti ja see kõik kokku annab suht huvitava ja teistest šokolaadidest erineva maitse.

Elo ja Uku arvasid ka, et see on maailma parim šokolaad.

Oi Margus, oi Margus, oi Marguspoiss, sa ikka oled üks sürr mees. Ma ei kujuta ette, et mis võtmes sind Kilmi-Maimiku „Müümise kunstis“ näidatakse, et kas esitatakse sind truu jüngrina või hulluna, aga noh, see peaks ka võõrastele inimestele kaugelt paistma, et sürr ja hea mees oled. Tegelt on terve film tuttavaid täis, ka Raigo ja Uku. Kilmil-Maimikul Ameerikas ei lubatud filmida, ei tule see film vist siis ka päris siuke nagu plaanitud oli.

Aga kirjuta üks asi suurte tähtedega ülesse „LIFE IS TREMENDOUS!“

Trailer.

LISATUD: No kuulge, Andres ja Jaak, kui vaadata "Müümise kunsti" kodulehte, siis on seal tekst:

Raigo tahab saada müügimeheks. Nii nagu Peep oma karjääri alguses, nii läheb ka Raigo Ameerikasse proovima õnne Southwestern Company lihtsa raamatumüüjana.

Hullult Raigo tahtis küll saada müügimeheks...kõigepealt te läbi juhuste sattusite Marguse otsa, kes üldse oli nõus oma tiimi siduma selle filmitegemisega ja te siis mitte ei valinud ühte inimest, kes ise plaanis Ameerikasse raamatuid müüma minna vaid te hakkasite sihipäraselt otsima tüüpi, keda Marguse tiimi susata ja kes siis mängiks teile siukest tüüpi nagu vaja ja siis saite nõusse Raigo ja lükkasite ta rolli "Raigo tahab saada müügimeheks." Noh ega siis muud ei olegi öelda, kui dokumentaal missugune. Kõik müügiks. Lihtsalt veits käib närvidele see, et asju ei näidata nii nagu nad tegelikult on vaid nii nagu filmimeestele kasulik on. Aga võib-olla just nii tehaksegi dokumentaalfilme. Peaasi, et lugu oleks põnev, peaasi, et erinevate inimeste saatused põimuksid kahe aasta vältel. Mis muud kui...Müümise kunst.

..või miks hea südamega inimesed joovad?

Kõik napsulembelised tüübid, keda mina tean on soojad ja õhkavad mõistmist. Aga ikkagi on nad tihti äärmiselt ebameeldivad. Ükskord proovis mulle üks pohmellis sõber selgeks teha, et joodikud on joodikud sellepärast, et lihtsa inimese kombel oleks neil liiga valus elada.

Absoluutselt õige.

Põgeneda ja unistada on kergem, kui taluda ja harjuda. Kas ulmekirjandus ja alkohol on umbes üks ja seesama? Mõlemad pakuvad võimaluse näha juustusaia varjatud tähendusi.

Jumal pidi joodikuid kaitsma...Ju Jumal hindab realiseerimata headuse alget. Ja eks see Jumal ole siiski üks ebaõiglane olend. Mulle ei meeldi, et ta halva iseloomu suhtes silma kinni pigistab.

Eile oli äärmiselt imelik päev. Kuulasin ja olin kursis kuidas inimeste elus toimusid teravad konfliktid. Kõrvaltvaataja on alati absurdne olla, distantsilt tunduvad kõik armu- ja perekonnaelu probleemid inimeste rumalusest sündivat. Raske on mõista, miks inimesed ei oska elada.

Aga huvitav, kas see on nii. Et mida targem (ma nüüd ei tea, et mis tarkusest ma täpsemalt räägin, et kas treenitud mõistusest või kaasasündinud seosteloomisvõimest) on inimene, et seda vähem on tema elus ajuvabasid konflikte.

Mida arenenum eksemplar, seda vaiksemalt oskab elada.

Kui inimesel on mingid põhiasjad korras, siis jääb tal aega üle. Ajaga saab igasugu asju peale hakata. Ühtede ja samade asjade üle ei ole kasulik tohutul kaua mõelda, sest siukese mõtlemisega inimene kipub manduma.

Jah. Isegi minul on aeg-ajalt suhtlemissüümepiinad. Need tulevad siis, kui tuleb peale tunne, et teed teistele inimestele rohkem liiga kui head. Olen umbes 36 tundi järjest kodus olnud ja nüüd lähen etendusele. Loodan ilusti öelda inimestele „Tsau“ ja „Tere hommikust.“ Jõin täna hommikul lahustuvat kohvi ja sõin suitsujuustu leiba. Täna vihma ei saja, mina usun ilmateadet.

Mulle on alati käinud närvidele inimeste mokaotsa vabandused a la „ma pole saanud selle või sellega tegeleda, sest mul pole olnud üldse aega mõelda.“

Mina mõtlen kiiresti. Mõtlemine ei ole omaette tegevus, et istun maha ja hakkan nüüd mõtlema. Trolliga sõites tuleb mõelda, loengus istudes tuleb mõelda igasugustest asjadest. Uinudes tuleb väga palju mõelda ja kui öösel uni ära läheb, siis on kohe eriti hea mõelda.

Kuna ma olen kärsitu, siis ma kunagi ei viitsi korraga ainult ühe mõttega tegeleda. Ma mõtlen natuke seda ja natuke toda ja ka seda kolmandat asja.

Suur oht on süvenematus, aga argielu mõttetustesse polegi mõtet süveneda.

Tänases kunstiajaloo tunnis läksime Rahvusraamatukogu ühte kitsassse ruumi ja õpetajanna näitas meile suurtest paksudest raamatutest saksa impressionistide maale. Ja siis rääkisime raudteejaamadest ja õpetaja näitas pilte, on ju need raudteejaamad mujal maailmas nikerdatud arhitektuuriga ja hoiavad endas mitmesuguseid mälestusi.

Mulle on alati raudteejaamad sümpatiseerinud. Nii Dostojevski romaanides kui päriselus. Mulle meeldib Valga raudteejaam ja Tartu raudteejaama ja veidi meeldib mulle isegi Balti Jaam, kuigi Balti Jaam on vist üks maailma kõige koledamaid raudteejaamu.

Balti Jaama esimeses majas asuvast ühest turuletist saab rotipirukaid. Lihaga. Moosiga. Ka kohupiimaga.

Ma mäletan Venemaa raudteejaamu. Vähemalt perroone. Eelmise aasta suvel sõitisme rongiga ööpäevi järjest Stassi vanaema juurde ja Musta mere äärde. Perroonidel tegutsesid tädikesed, kes müüsid kõiksugust kraami. Pirukaid. Kala. Õlut. Puuvilju. Vähke. Kala.

Raudteejaamad tihti haisevad. Raudteejaamu ei saa moderniseerida, inimesed oma mälestustega muudavad nad ruttu vanaks.

Waterloo Station. Metroo. British Rail. Eurostar. Tohutu sebimine ja kusagil pole pirukaid müüvaid tädisid. Starbucks ja McDonalds. Mind the gap. Head ööd. Vanaaegset reisilõhna ninna.

Tänases Päevalehes on huvitav ja loll artikkel. Absoluutselt ei saa mina aru, miks toetab riik teatrit NO99 rohkem kui Von Krahli teatrit. See on jobuduse tipp, süsteemi orjus. Mitte et NO99 ei peaks toetama, aga Von Krahli tuleb toetada. Von Krahli peaaegu kõik etendused lähevad täismajale.

Von Krahl teeb vahel asju, mis mulle üldse ei meeldi ja teinekord on Von Krahl ainuke teater Eestis, mida ma päriselt vajan. Mulle ei meeldi, et Mefisto elab perses, aga ma arvan, et Kristian Smeds on äärmiselt soe ja hea lavastaja.

Kui oskad, palun loo internetis üks järjekordne allkirjade kogumise koht. Von Krahli teatri toetuseks, tuleb nõuda riigilt Von Krahlile suuremat toetust. Mitte, et mingid küberallkirjad midagi aitaks, aga emotsionaalne toetus on miskinegi oma seisukoha väljendamine.

Eesti Vabariik peaks Tallinnas toetama kahte teatrit. Linnateatrit ja Von Krahli. Nendes töötavad kõige pühendunumad inimesed ja oma zanritest loovad need teatrit tippkunsti.

Rahvas vajab erinevat tippkunsti, muidu lähevad tänavad hapuks.

*

Aga mina sinna oma nime ei pane. Maailm ei muutu paremaks, kui Estonia laevavrakk merest välja võetakse. Hoidke inimesi ja nende tundeid. Tõde on tähtis, aga see ei too omasid tagasi. Las Alender laulab oma publikule.

On inimesi, kes viitsivad vaielda ja nad võidavad. Mina ei oska öelda, et mis väärtus ja tähtsus on elus cum laude diplomil. Osad leiavad, et peabki vaidlema ja see on imetlusväärne.

Mina elu sees ei viitsiks. Mina ei viitsi kellegagi vaielda, veel vähem kohtus seaduste järgi õiendada. Väitlusturniirid on mulle keelatud, sest läheksin liiga närvi ja ütleksin oponendile, et ta on idioot. Olen diskussiooni astumiseks liiga uhke iseloomuga.

Keskkooli kuldmedal ja ülikooli cum laude on iluasjad. Inimene ise loeb. Ärme pane diplomeid ja kiituskirju ilusa raamiga oma magamistoa seinale.

Elu ei ole ainult võimalikult uhke CV koostamine.

Poole loengu pealt läksin kooli tšilliruumi jalkat vaatama. Vihastasin end korralikult välja. Alati kui eestlased spordis kaotavad, siis üldistan (või just kahandan) juhtunu enda peale. Oma elu kohta. Normaalselt läheb, aga…lõpuks läheb ikka kõik perse.

Ma ei taha homme lugeda ühtegi ajalehte, ma ei taha praegu lugeda soccerneti ja sportneti ja etvsporti ja üleüldse ma ei taha sellest Venemaa-Eesti mängust mitte midagi kuulda ega teada.

Pärast mängu läksin poistega Hiiu staadionile jalgpalli mängima. Seal oli veel mehi. Keegi eriti mängida ei osanud, nii tagusin ma vasakuga kõvasti väravaid. Tead ei teinud tuju paremaks. Sest nõnda see elu ju on, et lõpuks läheb ikka kõik perse.

Siis käisin korra kursaviibimisel Agnese juures, pesin end puhtaks ja sõin paar tükki melonit. Andres tõi mu autoga koju ära. Olen väsinud. Ei viitsi närveldada ega närvitseda. Lähen magama, kõhtu täis ei söö, kuigi rõdu peal on suppi. Nii hilja pole ilus süüa.

Vahel on nii, et see blog tundub täiesti mõttetu ja vahel on nii, et see blog tundub üüratult tähtis. Vahel on mul täiesti ükskõik, et mis inimesed seda kõike siin loevad ja vahel on mul soe, et loete.

Täna on ilus sügispäev. Suhteliselt soe. Päikest muidugi pole, aga kui istuda Rahvusraamatukogu kaheksandal korrusel ja siit on näha tornid ja kraanad ning on tunne, et pilved moodustavad Tallinna ümber kaitsekihi. Või just varjavad meie eest midagi head.

Käisin täna hommikul Osturallil. Ostsin endale talvejalanõud. Columbia firma sportlikud matka-vabaaja-jalanõud. Ja nööpkõrvaklapid ostsin ka, et saaksin ükskõik kuskohas segamatult ja teisi segamata kuulata ilusat muusikat. Praegugi taob mu seljataga üks mees meeleheitlike ja teravate liigutustega oma läpaka klaviatuuri. Aga mina kuulan rahulikku muusikat ja teen punase pliiatsiga paberi peale märkmeid. Äärmiselt koleda käekirjaga, teised inimesed vihkavad mu käekirja.

No nii. Nüüd tuleb ilma taandreata. Nii igavat filmi annab teha. Nii koledat filmi annab teha. Maainimesed ei ole elu sees nii rumalad. Rumal naiivsus (või naiivne rumalus) ja inimlik siirus ei ole sünonüümid. Ebausutav, täiesti ebanaljakas film. Elmo Nüganen on väga hea psühholoogilist realismi viljelev teatrilavastaja, aga tema lavastatud filmid on kuidagi kahtlased. Nii „Nimed marmortahvlil“ kui „Meeletu“ on halvad ja igavad filmid. Oleks kinos lastud ilusat muusikat ja näitatud taustaks Eestimaa metsi, järvi ja soid, oleks olnud palju ägedam.

Ära allu nõmedusele. Cuba – uus revolutsiooniline õlu. Oota, oota misasja…mismõttes revolutsiooniline ja mis kuradi pärast peaksin ma üldsegi jooma revolutsioonilist õlut? Juhtum Frederik II. Turg on täis, kallid ja ilusad reklaamid ei aita.

Sain täna hommikul emaili, et Akadeemilisest Raamatukogust laenutatud kolme raamatu tähtaeg on üle läinud. Kirjutasin vabandava emaili vastu ja uus tähtaeg on 10.11.06. Kõik korras.

Aga muidu olen ma lootusetu raamatukoguvõlglane. Keskraamatukogu Mustamäe ühte harukontorisse, mis asus Kännukuke kompleksi juures on mul üks „Üldhistoloogia“ raamat ca 5-6 aastat viimata. Laenutasin selle, kui käisin Pedas esimesel kursusel Toomas Põllu võika „Inimese anatoomia ja füsioloogia“ jaoks. Õppisin sest muldvanast raamatust neuronit, aksonit ja sünapsit tundma. Ja eks ma siis peale paarikuist hilinemist läksin seda raamatut sinna Kännukuke harukontorisse tagastama, aga selgus, et see raamatukogu on vahepeal kuhugi teise kohta kolinud ja seda uut kohta ei leidnud ma üles ja nii see läks. Ühesõnaga, Keskraamatukogu ja tema harukontorit mulle raamatuid ei laenuta, aga ega nende valik ei olegi just suur ja ega minu lugemisharjumused pole just kiita ka.

Vajalikud raamatud saan lavakooli raamatukogust või Akadeemiliset Raamatukogust või käin Rahvusraamatukogus lugemas. Peda psühholoogia osakonna raamatukogu paar raamatut vedeleb mul ka kodus kapi peal. Tuleks tagastada, mitte et keegi teine neid sealt poolsalajasest raamatukogust kunagi laenaks, aga ikkagi.

Üldjuhul pidage alati meeles, kellele te oma raamatuid laenate, sest muidu neid tagasi ei saa. Inimesed kipuvad unustama ja kõik on ludrid.

Ei. Ma ei läinud „Meeletu“ filmi täna vaatama. Ma tulin koju. Sõin, vedelesin, vaatasin telekat. Jah. Oligi nii. Siis avastasin internetist ühe ilusa lehe, kus on ilusat muusikat.

www.hot.ee/indigolapsed

Mõni õhtu peab kuulama läilat muusikat ja kirjutama läilasid stseene.

Eile õhtul tõid Mari ja Tiit vanaema linna. Ema tegi seenekastet ja kuna vanaaegne seinakell oli rikkis, siis ema läks reliikviaga parandaja juurde ning mina ja vanaema sõime seenekastet. Seenekastmega sobib hapukurk ja piim. Vanaema jõi ka pitsi konjakit, mina keeldusin, kuigi vanaema oli kategooriliselt veendunud, et mina tahan ka pitsi konjakit.

Täna on mul Rahvusraamatukogu päev. Jah. Aljoša ümbert on lindid kadunud, ainult üksik turvamees patseerib. Kuskil on peidetud kaamera, kõik pahateod salvestatakse.

Rahulikud esmaspäevad mulle meeldivad. Ma ei tea kas ma lähen, aga võib-olla lähen ma peale Ringvee loengut kinno „Meeletut“ vaatama.

Jah. Lavakoolis oli rebastenädal. Meil Agnesega on kolm last. Liis, Liisa ja Artur. Meil on äärmiselt tore perekond. See positiivne mõte peletab eemale eile õhtused ebameeldivused.

Reede õhtul olime Angelis. See klubi on allakäinud. Mängib tüüpiline vanakooli diskomuusika. Klubi on naisi ja välismaalastest heterosi täis. Suitushais on tappev. Kaks aastat tagasi oli kõik teisiti. Oli närvikõdi ja atmosfääri. Mulle ööklubid ei meeldi, olen kodune inimene.

„Näe ühel tädil lendas kaabu peast minema.“
„Pole midagi. Ta saab selle kätte. Talle meeldib seda pärast teistele tädidele rääkida.“

„meie seda siili ei toida, siin kaardiga maksta ei saa“

Oota mismõttes. Osades kohtades on sellise sloganiga kleeps letil. Ma ei saa sellest küll aru. Tähendab.

Käisin täna bürootarvete firmas, vist suhteliselt edukas firma, mina ei tea mis ta nimi on, Vanalinnas asub, Pika tänava alguses. Valin kõik oma pudi-padi kokku ja siis letilt avastasingi siukese siiliga klepsu. Egas midagi, üle Raekoja platsi Olde Hansa juurde pangaautomaati ja poodi tagasi.

Tuntud söögi-istumiskoht, mis paneb näkku on Kompressor. Ei saa aru, et miks siukeses popis kohas ei saa kaardiga maksta. Pannkoogid peaks olema minev kaup ja kaardimakse on kliendisõbralikuse väljendus.

Mulle meeldib kaardiga maksta. Mul on veel vana süsteemi kaart. Pean pastakaga autogrammi andma.

Ühesõnaga. Kas keegi tark inimene oskab mulle ära seletada, et mis kahju see pubi- või poeomanikule toob, kui kliendid saavad kaardiga maksta?

Ma kardan reede ja laupäeva õhtut. Pean siis inimestega tšillima. Mõlemad plaanitud ja poolkohustuslikud tšillid on tegelikult meeldivad, aga kardan, et mul tuleb mossitamise ja vaikuse hoog peale. Ei tahaks, aga kardan, et tuleb.

Päris armsad ja samas imelikud on need indiaanlased, kes teevad muusikat ja müüvad oma plaate Tammsaare pargis, seal Tallinna põhilise ülekäiguraja lähistel. Iga kord, kui neist möödunud, lööb nende ees käsi kokku mõni andunud fänn, kes on tohutus alkoholijoobes. Kodututele meeldib meelelahutus, miks ei tohiks meeldida.

Kuulan Ilusa ja Rannapi uut plaati, meeletult ilus. Mul on läilad kombitsad.

Miks on nii, et see kõik millest sa hoolid, et see ei meeldi teistele ja see mida teed ülekäe niisama, et selle peale nad naeravad ja nutavad. See liigutab neid. Nad naudivad valesid asju.

Ennast tuleb hoida nii nagu odavat šokolaadi. Meeleldi jaotaks, aga mitte kunagi ei tea millal võib endal vaja minna. Magus amps võib päästa elu.

Viimasel ajal on mul tekkinud imelik mõte.

Ma tahaksin tegeleda tõsiste asjadega. Mitte selles mõttes, et ei võiks pulli teha ja süsteemidevastast mõtlemist kasutada, aga lihtsalt igasugu jama peale oma aega raisata on valus. Ja nüüd ma siin mõtlengi, et näiteks „teater“ ja „film“ ja „kunst“, et kas need üldse miskitpidi on tõsised asjad. Ja mul on viimasel ajal tunne, et ega vist väga ei ole.

Nojah teistpidi on kõik asjad tõsised. Ühesõnaga, ma ei tea kust see alguse sai, aga ma igatsen teadmisi ja süvenemist. Ma olen äärmiselt pealiskaudne inimene.

Tahan uurida, avastada ja leidur olla.

Mu kaitsekiht on läinud paksemaks. See on hea. Väga hea. Isegi vist kõige tähtsam. Teistpidi on õnneks tuimus ka veel kaugel. Looklen distantsilt hea autoga.

Hakkan vanaks jääma. Ootan uut noorust.

See on imelik hobi. Ise nad peavad seda vist spordiks. Erinevas vanuses poisid turnivad ning hüppavad linnamüüril ja parkides. Kik in de Köki ümbruses on neid pidevalt. Need inimesed ei karda haiget saada. Tundub, et ekstreemsus on elu.

Reval Cafes, Valli baari kõrval, on pidevalt üks inglise tädi, kes kasutab maci, mille küljes on veebikaamera ja siis vist via skype suhteliselt kõval häälel suhtleb oma perekonnaga. Ta istub alati leti kõrval, huvitav kas on ta Tallinnas üksik.

Ilus on Velveti uus lehekülg. Tore, et kohe avaneb blog. Või noh, eks blog ole moesõna. Mõnel firmal on see sektsioon lihtsalt „uudised“. Kuid uudised pole moes.

Mul on põsed kogu aeg punased. Mõnikord käib hõõgumine närvidele. Muidugi teistele inimestele soojus meeldib. Mulle jälle sümpatiseerivad külmad varbad. Mulle üldse varbad meeldivad. Üks naise tähtsamaid osasid. Ma ei oska öelda millal see fetiš mul tekkis.

Ei taha, mul on oma punane. Käimasolevad päevad on telefonikõnesid täis.

Täna on tuju olla juba vana ja maal lambaid kasvatada. Villa eesmärgil. Milleks muuks?

Kole on ka see, et uinumiseks tuleb kasutada eemaldumist. Pole maailma. Pole sebimist. Pole jooksmist. Komistamist ja itsitusi.

Ma veel mõtlen välja plaani. Siis saan uimasusest jagu ja olen kaunis. Võlts küll, aga kaunis.

Suurte poodide valmistoidu leti ääres tunglevad tunkedes ehitusmehed. Nad on oma portjoni ära teeninud.

Ostsin rongijaama sisemusest kolm koerapirukat. Kaks lihaga, üks moosiga. Ühe sõin ära, sain rasvaseks.

See nädal on kirju. Tihedate sündmustega rägastik. Seiklusfilm.

Eile õhtul olin kinos. Jäine linn. Poolteist tundi käis üks mees alla. Väga mustvalge lugu. Tekkis palju küsitavusi, et miks nii ja miks naa mõnda asja näidati. Et kui tõenäoline on see, et naine lihtsalt lambist läheb kolmekuuse lapse juurest kaheks kuuks väljamaale, kui ta teine laps on kolmele ja kolmas viiene ja kui see laste ema siis tagasi tuleb, et siis koheselt saab endale ka laste hooldusõiguse. Ja näiteks tõesti see ka, et kui taksojuht töötab kolmes vahetuses korraga ja kasiinos ei käi ja ka muid kalleid hobisid tal pole, et kuhu kõik tema raha siis kaob. Ja nii edasi, nii edasi.

Aga raisk. Oli mõjuv film. Õpik sellest, et niisama ei tohi lapsi saada. Soomlased oskavad filme teha.

Ja eestlased teevad nukufilme. No mis tüüp on see Vendade Karusüdamete Vincent ja üldse on see hästi ilus eesti nukufilm.