20060430

päikesepoisid

Inimestele ja maailmale ei tasu kriteeriumeid seada. Elust ei tasu midagi oodata.

Selline suhtumine annab võimaluse üllatuda.

Nagu me teame eksisteerib inimeste hulgas päikesepoisse. Nad ei oma levinud sotsiaalseid suhtlusnorme. Nad ei soovi tähelepanu. Aga inimesed tahavad neid.

Mina pole päikesepoiss. Ma ei tahagi olla. Ja üldjuhul ma päikesepoisse ei salli, sest nad on ülbed ja kõik naised jumaldavad neid.

Inimesed võiks kõik ikka olla ühesugused. Kandilised eksemplarid. Suhelda siiralt ja avatult, uskuda üdini maailma headusesse. Süüa looduslikku toitu, mediteerida ja ärme loomulikult unusta viisakust.

Ei. Mulle inimesed meeldivad. Eriti need, keda ma ei salli.

20060429

halvad

Ma nägin täna unes, et meie maal elas mingi aeg mingi välismaalane. Vist oli prantslane ja umbes 40 aastat vana vaikne mees. Hästi töökas, kõik tegi ümber. Viltuvajunud puukuuri taha, sinna kus vanasti oli seaaedik, ehitas ta õdusa söögitoa. Siis kui ma maale jõudsin ja kõike seda nägin, siis tundsin kadedust. Et see mees oskab ja mina mitte. Oskab asjadega lõpuni minna, oskab isegi rohida.

Kõik ei ole halb. Ma istusin eile su sõbra Kristoga parditiigi ääres ja Kristo küsis mult, et kui sa praegu ükskõik mida tahaksid, et hotellid, naised, seiklused, et kui sul see käes on, et ma sa siis tahaksid.

„Ma nagunii kunagi ei saa seda, mida ma tahaksin. Ma tahan tulla jalgpalli maailmameistriks.“

Siis Kristo süütas suitsuga järgmise suitsu, sest tal olid tikud otsas. Ja kui aus olla, siis me istusime küll Sõpruse puiestee ääres oleva parditiigi pingil, aga istusime teistpidi. Vaatasim McDonaldsit-Statoili ja mööda vuhisevaid autosid. Kristo tõmbas suitsu ja me lõpetasime kohvid.
„Nojah, aga oletame, et sa tuled jalgpalli maailmameistriks, mida sa siis tahaksid?“
„Siis ma läheks metsa ära. Siis oleks kõik korras ja ma läheks rahulikult metsa ära.“
„Aga mida sa seal metsas siis tahaksid?“
„Ma ei tea. Eks ma siis seal metsas mõtlen mida täpselt siis tahan…“
„Kuradi ratsionaalne vend,“ ütles Kristo ja lõpetas suitsetamise. „Vahel seda mida tahan endale, siis samas ma nagu ka keelan. Näiteks kui ma ei suitseta või ei võta napsu ja siis istun kuskil üksi ja mõtlen et mida ma tahan. Ja siis istun ja siis panen suitsu põlema või helistan mõnele sõbrale, et siis mul tundub, et mul on juba kõik olemas.“

Õnneks õnneks õnneks polnud mul eile õhtul jõudu hakata targutama, et on olemas suured kategooriad ja väikesed kategooriad. Võib-olla on siis olemas ka väikesed halvad ja suured halvad. Ma arvan, et tähtis on hoiduda suurtest halbadest, väikesed saavad meid nagunii kätte.

Mina ei tule kunagi jalgpalli maailmameistriks, Kristo jätab nagunii ükspäev suitsetamise maha. Olen mõlemas üpriski veendunud. Minu suur halb jälitab mind kogu elu ja on samas ka tõukejõuks. Teist korda ma enam ei taha läbi kukkuda.

Nii et alati on meil võimalus enda jaoks välja mõelda plaan. Igaühe enda otsustada on muidugi see, kas ta tahab plaani mõne aja pärast korrigeerida.

Kui ma niimoodi vastan sulle, siis mul on tunne, et ma kirjutan sinu moodi. Ja tegelikult ma ei kirjuta sulle, ma kirjutan kõigile teistele.

Ema ja tädi ja vend sõidavad täna maale, mina ei saa koolitundide pärast nendega liituda. Nähtavasti sellest see unenägu.

suikuma

Ma ajasin Kristoga täna õhtul parditiigi ääres tund-poolteist juttu. Nüüd olen nii väsinud, et teile suurt midagi ei kirjuta. Tahtsin rääkida surnuaedadest. Prantsusmaal on hauaplatsidel väikesed onnid. Varsti kindlasti levib inimeste matmine internetti.

Täna on olnud üüratult pikk päev. Tantsutund, Pedas käik, lavakõne individuaaltund, natuke katseid, lavakujunduse tund Draamateatris, natuke rohkem katseid, siis veel kiire lavastajatund ja siis trollisõit ja parditiik.

Mul oli tore päev. Muutusin mitu korda sügavalt mõtlikuks. Mõnusaid asju mõtlesin.

20060427

katsetamine

Sport, Sport, Sport. Kevadel tuleb joosta ja teha kätekõverdusi.

Lavakunstikoolis käivad eelkatsed, minu jaoks on see kõik suht igav. Nagu ükskõik mis asi, kust sind kohustatakse lõpmatult kaua ühes ruumis ühe koha peale viibima. Suures koguses tohutult närvis inimesi ja halba diktsiooni ja siiralt ja valesti esitatud Alenderi laule.

Mind ei huvita, kes pääsevad põhikatsetele. Ma ei tunne kaasa neile inimestele, kelle unistused purunevad. Kui inimene tahab hakata eksisteerima kinnises maailmas, siis on olemas palju huvitavamaid kui see.

Aga perekond Ashilevid said põhikatsetele ja selle üle on mul ikka meel, sest ma arvan, et neil endal on ka hea meel.

Ma ei tea isiklikult mis mees on Rain Tolk, aga Uku millalgi mulle rääkis, et see on minu tüüpi mees, igatahes olen ma Rainiga nõus, et Eestis on üks omanäoline kultuurimaja. Ülejäänud teatrid on igavad, neil puudub kontseptsioon või on nende PR-kampaaniad lihtsalt jõledalt süsteemsed.

*

Ja nüüd kui õhtu käes ja ma olen ära vaadanud üpriski palju närveldavaid inimesi, siis enam kohati nii igav seda tralli jälgida polnudki. Uskumatuilt häid noori inimesi elab maailmas, aga tavaliselt hea inimene ei sobi näitlejaks. See on nagu mingi julm paradoks.

Tahtsin täna paarile tüdrukule, kes suvistele katsetele ei pääsenud järgi joosta ja öelda: „Sa oled päriselt ka hea inimene. See peegeldus sust kaugele.“

*

Loomulikult ei jookse ma kellelegi järgi, vaid olen teisel pool komisjoni naeru lõgistav „oma“.

20060426

teatri ja ajaloo lõpp

Mul on tunne, et kümne aasta pärast inimesed ei vaja enam teatrit. No hea küll, võib-olla läheb siukese situatsioonini aega 20 aastat. Need, kes meist veel siis elus on, tegelevad mingit uut tüüpi tõe otsimisega.

Ma arvan, et see tõde saab olema mingit tüüpi mäng, kust on võimalik kõigil osa võtta. Hakkame otsima maailma peidetud saladusi, kehastama üksteisele pseudoinimesi. Kui mängu järjekordne level nõuab ükskõik mida, siis see peab ka juhtuma.

Kui vaja oleme homme õhtul Lõuna-Aafrika Vabariigis või Kuu peal.
Kui vaja siis teeme ilma treeningut läbimata kaljude kohal langevarju hüppe.
Kui vaja õpime nädalaga hiina keele selgeks.

Kui peab teeme lapse valmis kuuga mitte üheksaga.
Kui peab vananeme kiiremini kui meie vanemad.
Kui peab elame veel niikaua kuni suudame järjest pisaraid produtseerida.

*

Samuti olen ma üpriski veendunud, et inimesed ei vaja varsti enam „ajalugu“. Liiga palju liiga head uut infot jääb ajaloo tõttu omandamata. Inimeste ajud hakkavad järjest paremini funktsioneerima.

Kõik mis on olnud saab 20 aasta pärast inimesele selgeks paar tundi kestva lühikursuse jooksul.

„Täna“ hakkab juhtuma samapalju, kui juhtus tervel „eelmisel nädalal“.
„Eelmisel nädalal“ juhtus samapalju kui juhtus „viimase kümne aasta jooksul“
„Viimased kümme aastat“ on samaolulised kui kõik see, mis oli enne.

müstiline kuuluvus

Kui mul on halb tuju, siis mind ärritab kõik. Mõtlen asjad suuremaks, sest tahan veel rohkem ärrituda. Mind ei tohi mossiga puutuda, sest ma ütlen õelalt. Ja mina kunagi ei vabanda, sest ma ei oska.

Paar inimest on siiski olemas, kes omavad minu üle müstilist mõjuvõimu. Nende ette ma lihtsalt ei julge halva tujuga ilmuda. Need inimesed ei pea üldse mu parimad sõbrad olema. Nad võivad olla lihtsalt tuttavad. Ma olen mõelnud nad enda jaoks romantiliseks ja ma tahan neile olla hea.

Ma tahaks, et mul oleks rohkem selliseid ideaalinimesi. Kuigi siis on vist oht ära kaotada oma tegelik mina.

Või jutt mingist „tegelikust minast“ võiks pigem olla tsitaat mõne kahtlase usundi kohmakalt tõlgitud raamatust.

Ma olen sotsiaalne loom. Kesta vormitakse ja mina tahan ilusat kesta. Tähendab siis lihtne. Mida rohkem on minu ümber ilusaid inimesi, seda targem ma olen.

Õhtuks on mul täna parem tuju kui oli hommikul. See on progress.

20060425

bin tšernobõl skype

Täna kohe on tähtpäevade teema üleval. Homme saab 20 aastat Tšernobõlist. Mina olin tol päeval oma viie-aastase jõmpsika mõistusega veel liiga väike või liiga loll, et midagi mäletada. Ühesõnaga olin ma tol päeval nähtavasti õnnelik ja ei sõltunud meediast ega suurtest sündmustest.

Uudishimulikud jälgige siis homseid lehti.

Lehtedes on kirjas kuidas see päev muutis maailma ajalugu ja paljude eestlaste elu. Võib lugeda ka eelmise nädala ekspressi või siis Eppppppppppu kommuunist.

Septembrikuus saab jälle ühte tähtsat ja suurt päeva meenutada. Võite hakata juba praegu oma mälestusi struktureerima.

Inimesed tahavad meenutada, sest meenutades on tunne nagu elaks uuesti teravaid emotsioone ja põhjendamata hinnanguid läbi.

Ja tegelikult on täna suur päev. Süüdi pole selles venelaste usupüha.

Kuigi see on üsna fiktiivne number ja tegelikult vist näitab skype populaarsust korraga onlines olevate inimeste arv, on siiski 100 miljonit registreerunud kasutajat päris suur-suur-suur hulk. Kui millalgi saabub hetk, kui skype kaudu on onlines korraga 10 miljonit inimest, et siis see on päris õige ümmargune milestone arvan ma.

need tähtpäevad, see 30. aprill

Täna löövad kirikukellad Toompeal valjult, sest venelastel on ülestõusmispühad. Eestlastel on nädala lõpus Volbriöö. Või noh peavad Volbrit kõik krutskit täis inimesed olenemata rahvusest ja usust. Aga ega selle Volbri tähendust enamus inimesi täpsemalt ei tea ja ega see kedagi ei huvita ka. Peaasi, et oleks mõnus põhjus pidutsemiseks. Selliseid päevi tuleb eirata. Tuleb kodus istuda või matkale minna. Volber mai äss.

Mina ka ei tea neist nõidadest suurt midagi, aga esimese mai hommik võiks olla ilus ja mul võiks vara uni ära minna.

20060424

vari

Ma käin mööda kooli ja otsin tegevust. Viimane tegevus, mille valisin, oli see, et seisin stendiruumis stendi ees oma 4 minutit. Tahtsin lihtsalt ühe koha peal seista.

Täna Uku kärtsutas stendilt seal päris kaua püsinud ühe mu tantsupildi. Mõni inimene mõnikord ei oska käituda ja elab oma rumalat viha valesti välja. See paljundatud pilt oli lihtsalt veidi naljakas ja olnud stendil muude väga tähtsate paberite vahel oma aasta.

Aga teisele stendile on ilmunud üks uus pilt. Linnalehest välja rebitud pilt balta tunnelist, kus üks tänavamuusik mängib ja tema ees vene noored lällavad. Aga pildi sügavuses marsib tunnelis üks inimene. Keegi on selle pildi stendile kleepinud ja tõmmanud noole selle hägususes marssiva inimese peale ning juurde kirjutanud küsimuse „kes on pildil?“

Ja siis Marion on kirjutanud sinna küsimuse alla „see ei ole kase“.

Kuid asi on rohkem kui naljakas, sest sel marssival inimesel on täpselt minu kõnnak, kannab ta täpselt punast mütsi nagu mina, tal on täpselt samavärvi pruunid püksid kui on minu velvetid, ta kannab seljakotti nagu ka mina suurema osa ajast. Tal on valge jope nagu mul ja kui ma meenutan, siis ma olen päris mitu korda viimasel ajal juhtunud balta tunnelisse.

Kuid selle mehe (või naise) jope lõige reedab, et ta ei ole mina. Minu valge jope on teistsuguse ülesehitusega.

Et siis kuskil Kalamaja kandis võib elada minu teisik. Vägev. Sürr. Hirmutav. Aga võib-olla tõttas ta hoopis rongi peale. Elab Arukülas ja peab koera.

20060423

klubi

Rolandil on ilus komme koondada enda ümber sõpruskond. Ja siis seda sõpruskonda muutumatul kujul hoida. Roland saab varsti 30 ja tal on 6 lähemat sõpra. Õigemini küll 7, aga Eero on kogu aeg merel. 3 sõpra on Rolandil noorpõlvest ja mina, Alo, Margus murdsime gängi psühholoogia õpingute käigus.

Roland müüs oma kesklinna korteri osavate tehingute tulemusel kallilt maha. Ja siis ta kutsus oma 6 sõpra ühte kesklinna hotelli sauna ja mullivanni. Pakkus red labeli viskit ja maitsvaid pizzasid. Tundsin end soomlasena, ainult mina olen palju ilusam.

Täna oli pohmaka päev. Neid päevi on viimasel ajal kogunenud liiga palju. Jalutasin täna mustamäe parditiigi ääres ja kadrioru parditiigi ääres. Nägu veidike õhetab.

Mina ei oska endale kindlat väikest sõpruskonda luua, sest mina ei oska inimestest hoolida.

Agnes küsis mult, et mis on praegu minu pealisülesanne. Ma vastasin, et mäng. Kui üldse elada, siis ainult kirega.

20060422

võõrad mõjutused

Ma ei tea kas elu võib võtta mänguna, mille ainuke eesmärk on tunded. Ükskõik millised tunded. Palju tundeid. Igaltpoolt. Tahan rohkem tundeid, igasuguseid tundeid, igasugustes inimeste ja asjade suhtes.

Eile olime Uku, Kristo, Andresega Pika tänava toidupoes ja seal olid mingid välismaalased, kes ostsid suures koguses õlut. Ukuga tahtis ka külmkapist paar Bocki võtta ja siis ta nagu vaikselt proovis neid kätte saada ja siis need inglased hakkasid õiendama, et mida sa trügid. Uku tasase poisina ei hakanud nendega ülbama, rohkem tuli eestikeelset mölinat minu, Kristo, Andrese suust. Ma arvan, et osad eesti mehed oleks hakanud siukeste „toredate väliskülalistega“ kaklema, meie veel ei hakanud. Uku maksis õllede eest ja Andres ostis ühe fanta ja me rahumeelselt lahkusime poest. Ma saan aru, et raha on elu, aga mulle kohe üldse ei meeldi, et aprillist-oktoobrini on kogu vanalinn täis purjus ja ülbeid turiste. Siuke asi lihtsalt tekitab tundeid.

Eile ma käisin üle pika aja pedas. Esimest korda sattusin sinna uude majja, mis on keskelt suure augu ja kehrwiederi kohvikuga. Pesin peda raamtukogu ees end lõputu võlglase palest puhtaks. Mul ei õnnestunud avatud ülikooli kaudu oma lõputöö punktide summa ära maksta, sest uue maja ruum 343 oli tööpäeva keskel lukus. See mind natuke ärritas. Jooksen hop kohale ja tahan asjad korda ajada ja hop tule aga uuesti.

Vabandust. Aga muidu on mul enamus tunded siiski positiivsed. Kuigi nad ei tundu ajas eriti jäävad olevat. Lähen jalutan ennast koos päikesega linna.

20060421

mu vahelduvad inimesed

Kõik algas sellest, kui ma umbes kell pool kolm läksin koos Mariaga del la gardii kaubamaja viiendale korrusele Robert’s koffisse juttu ajama. Rääkisime elust, tulevikuplaanidest ja lappasime Eesti Ekspressi. Kohv maksis 18 krooni.

Siis läksin ma kaheks tunniks Rahvusraamatukokku, üritasin teha lõputööd, aga rohkem kulutasin aega niisama. Internetis ja oma mõtetes.

Siis kell kuus sain Markko, Alo, Marguse ja Kaarlega Viru keskuse keskel asuvas Robert’s koffis kokku. Margus on palverännakult tagasi, näitas oma läpakas pilte. Tal oli tore reis.

Siis läksin koos Kaarle ja Markko mingisse hiina toidu söögikohta kuskil Vabaduse väljaku lähistel. Jõime kohvi ja õlut ja mäkerdasime laua kastet täis. Rääkisime elust ja eesti muusikast, eesti teatrist ja eesti filmist. Jäljendasime asjatundjate hääletooni. Üliagar ettekandja siiberdas pidevalt ringi.

Kuna täna oli sürr päev ja kokkulangemisi oli sada kuuskümmend kaks, siis lahkusin kooli. Kaarle läks tudengite õlletelki bändi panema ja Markko, Helen, Kaisa suundusid vist Kaarlet fännama.

Koolis mina fännasin Uku-Jussi kahemehebändi. Juss vigastas halvasti avanevat saku on ice korki avades oma kätt. Uku laulis mikrofoni, Juss tegi kitarri veidi verega kokku. Ülemises lauluklassis oli mina nende ainuke fänn. Tuntum hitt on „Vägistatud ingel“.

Siis ma läksin koos Uku, Kristo, Jussiga EKA stsenograafia osakonda, et vaadata Eesti Televisiooni saadet tuur de dans, kus näidati veidi meie kursuse trammi-tantsuvideot. Poisid tegid mulle näitemängu, aga see jäi poolikuks.

Siis läksime NO teatri juurde, seal olid Maria ja Marion ja kuskil hoovis lumehunniku juures tegime nalja ja mina tahtsin koju minna, aga me läksime siiski korra teatri valvelauast sisse, kus pahur valvelaua tädi pragas meiega, et kõige rohkem 15 minutit.

Sõidsime liftiga viiendale korrusele, liftis vägistasime naerda. Viibisin sel äravajuval peol umbes 10 minutit, siis koos Marioniga lahkusin. Kuna kell oli juba üle südaöö, siis hakkasime jala minema.

Marion elab Tõnismäel, tal on kena roheline mantel. Edasi jalutasin üksi ja kuigi mul oli see õhtu üpriski tore, siis see mis järgnes oli nauditav.

Tund aega jalutasin koju, rääkisin kõva häälega iseendaga, käega hoidsin kurgu ümbert kinni, et ei külmetaks. Vahepeal võtsin telefonikõnesid ja ütlesin, mis tahtsin öelda. Vahepeal karjusin maailmale, et ma temast ei hooli ja siis naersin ja siis tundsin end õrnalt. See oli puhastav jalutus. Mu põsed õhetasid ja ma ei vajanud meeleoluks muusikat.

1.07 jõudsin koju ja läksin kööki ja sõin pliidi peal ootavad kooki, sest umbes üheksa ajal oli ema mulle saatnud sõnumi: „Kui jõuad, söö kindlasti õnne kakukest.(pliidi peal)“

Nüüd ma lähen magama ja loodan emotsioonitusele. Täna on olnud ilus päev tegelt. Suhteliselt. Päriselt ka. Ja miks, ega ma seda tegelikult välja ei ütle. Ja siiski mulle meeldib bravuurselt saladusi avaldada, siis ütlen, et ega ma päris täpselt ei tea isegi, miks hetkel siiski usun elu jõusse.

20060420

loll õudus on naljakas

Mul on sellepärast hetketi kurb, et ma ei oma adekvaatset tajusüsteemi. Pidime koolis kirjutama ühest lühiuudisest dramatiseeringu. Noh et nagu kuidas võiks asi laval olla. Minu uudis rääkis sellest, et kuidas mingi kutt proovis Tartu kaubamajalt riigilippu ära võtta.

Alguses pidime kirjutama „seebi“, et siis nagu lihtsalt asja lahti kirjutama. Sellega sain enam-vähem hakkama. Siis pidime kirjutama „tragöödia“ variandi…

Ja kui me pärast tunnis lahkasime neid tragöödiaid, siis teised täiesti õigustatult tembeldasid minu kirjatüki „tragöödia paroodiaks“ või „koomiliseks lühifilmiks“.

Nüüd ma ka ise mõistan, et see kui mööda tänavat jalutab raudrüüs poiss ja poest põgenev varas lööb kuvaldaga turvamehe ninaluu puruks ja appikutsutud parameedikule torgatakse lapsepõlve mälestuste meenumise tõttu süstal südamesse, et see pole päris tavaline ja pole nagu elus.

Lihtsalt hull on selle asja juures see, et alguses ma uskusin, et see kõik on päriselt traagiline. Kohe siiralt uskusin. Ma ei tee vahet, et kust algab nali ja kust nutt.

20060419

tammsaare pole mäng

Kui ma lõpetasin keskkooli, siis ma pool aastat ei teinud midagi peale jalgpalli mängimise ja väikeste poiste treenimise. Siis oli mul palju vaba aega ja ma lugesin palju. Kõik viis „Tõde ja õigust“ ragistasin ka läbi. Linnateatrisse pole veel jõudnud vaatama ei teist ega neljandat. Suvel teevad Lennuk-Rohumaa Albus ära esimese-viienda.

Enamus minuvanuseid ei salli eesti asja ja Tammsaaret. Ma ei saaks öelda, et mina ka epopöast hullult vaimustuksin. Mulle meeldib mõelda, et ma olen Tammsaare suhtes neutraalne ja võin jälgida klassiku vihkamist distantsilt neutraalse pilguga.

Meie põlvkonnal on väga raske olnud aegadele hinnangut anda, sest meil endal pole midagi olnud. Või noh, oli jah iseseisvumine, aga selle kõige hulluks mõtestamiseks olime liiga väikesed, tundus see suur laulmine ja rahvuslus meile suure põneva mänguna, mida kogu aeg mängima ei pea.

Tundub kõik mänguna siiani. Meie jah ei kasva kunagi suureks ning see on romantiline ja kurb. Need, kes on meist nooremad, need on praegu 15, nemad juba on suured, sest nemad teavad, et kui ei võitle, siis ei saavuta. Kui ei saavuta, siis oled igav.

Mu enamus sõbrad ei tee mitte midagi. Või tähendab nad teevad kõik midagi, aga see kõik on lapsepõlve vägivaldne pikendamine.

Need kaheteist-aastased poisid, keda ma poolaastat treenisin, ma ei usu, et neist kellegist oleks praeguseks hetkeks saanud edukas noorjalgpallur. Võib-olla on see minu süü, sest ma ei osanud neid piisavalt keelata, ma ei osanud neile selgeks teha, et jalgpall ja elu on tõsised asjad.

*

Jah. Kõik selle eelmise jutu kirjutasin ma hommikuses teatriajaloo loengus. Ja päeva edenedes hakkab ringlema kõlakas või tõsijutt, et Aarne Ükskülat pole enam kunagi võimalik teatris näitlemas näha. Lihtsalt tal sai villand. Enam keelitused ei aita. Mulle meeldivad resoluutsed inimesed, aga eks oma resoluutsust peab oskama ka juhtida. Las teised kannatavad, sellega olen ma nõus, lihtsalt peaasi, et iseennast halvasti ei tunne. „Tõde ja õigus. Teine osa.“ ning „Isad ja pojad“ lõpetasid. Vist.

Elus ja teatris on alati paslik lõppu panna üks vist.

20060418

iseseisev

Haruharva ma teatris sügavalt samastun. Lugedes juhtub seda tihedamini. Viimane ülitugev samastumine oli mul Victor Mancini ja/või tema sõber Denny.

Denny kogus suuri kive ja Victor teeskles õhtust õhtusse erinevates restoranides lämbumist, et inimestelt raha välja petta.

Hennoste täna mainis, et kui ta aastate eest nägi Ükskülat mängimas George’i Šapiro lavastatuses „Kes kardab Virginia Woolfi?“, et siis sai ta sellise elamuse, et ta kanti saalist välja, sest ta oli pingest ja emotsioonidest muutunud liikumisvõimetuks. Kui Hennoste seda rääkis, siis mina ei suutnud Hennostega samastuda. Ma olen üpriski veendunud, et mina pean emotsioonide jaoks olema üksi. Istuma kuskil pargipingil või maal puid raiuma. Aga muidugi mõtleks ma neil samastumishetkedel ka teistest inimestest. Ma mõtleksin naistest ja sõpradest.

Ma veidike samastun selle karuga, kes Ruhnu saarele sattus. Ma käisin suvel Ruhnus, ma loodan, et ka mõmmi käppade all rannaliiv kriuksub.

Aga ka mina pean siiski tsiteerima, et teie saaks samastuda minuga. Kui Victor oli noor, siis ta mõistis.

More and more, for the stupid little kid, that was the idea…
That if enough people looked at you, you’d never need anybody’s attention ever again.
That if someday you were caught, exposed, ad revealed enough, then you’d never be able to hide again. There’d be no difference between your public and your private lives.
That if you could acquire enough, accomplish enough, you’d never want to own or do another thing.
That if you could eat or sleep enough, you’d never need more.
That if enough people loved you, you’d stop needing love.
That you could ever be smart enough.
That you could someday get enough sex.
These all became the little boy’s new goals. The illusion he’d have for the rest of his life.

see kes alati naeratab


Maria tegi eile koolis pilti. Selle pildi nimeks pani ta "mardi kapi notsu"

20060417

lõuna nämm

Mulle meeldib üksi kooli köögis olla. Üksi istuda suure laua taga ja suruda kartuleid kastme sisse lödiks. Magustoiduks söön tavaliselt ühe jogurti või kohupiimakreemi.

Pesen söögikarbi, toon karbi kappi ja unustan kappi ja järgmine päev võtan kodust mingi teise karbiga toidu kaasa ja siis ükspäev viin kõik karbid koos koju tagasi. Siis toimub kotis üks suur loksumine.

Millalgi kui oli Panso peojärgne vegeteerimispäev, siis Maria printis välja ja kleepis köögiuksele ühe silidi. Sel ilutseb kiri „Köök on hakanud domineerima kirjanduse üle“.

Kord ütles seda meile Reet Neimar, kes on juba aastakümneid olnud nakatunud teatriajalooarmastusest. Ta arvab, et me loeme vähe ja oleme rumalad.

Loomulikult on tal õigus.

Aga meil on olemas omad raamatud, mis on inglise keeles ja hästi ilusate piltidega.

20060416

vaba vaim surnud mõttega

Ja kui mult küsida täna õhtul küsida, et kelleks ma saada tahan, siis ma vastan, et hästi kuulsaks, skandaalseks, omanäoliseks ja andekaks performansi kunstnikuks. Nagu näiteks Franko B.


Võtame näiteks tema „I miss you“. Oli siis aasta 2000 ja toimus see Birminghamis 26. mail mingi festivali raames ööklubis The Bar. Asi näitas inimkeha kui valude ja hirmu allikat. Mees oli alasti ja ilusti valgesse värvi mäkerdatud ja ta pani need arstide veenikapslid (kateteetrid) oma mõlemasse kätte nii, et ta kätest voolas väikeste jugadena 15 minutit järjest verd ja ise ta samal ajal jalutas aeglaselt edasi-tagasi suurel lõuendil, mis oli asetatud justkui catwalk.



Ja ma tean, et mina siuke mees ei saaks ju olla ju. Sest…

mu

firefoxi ori ja tšiita

Kuna ma olen suurte asjade vaenlane ja samas ori, siis tõmbasin siiski maci firefoxi ja nüüd võib bloggeris suur linkimine taas alata. Juhhei.

Kunagi oli firefox vägev uus asi, aga nüüd ta enam mulle üldse ei meeldi, kõige lihtsam põhjus vast see, et safari tabide süsteem on meeldivam. Ma ju vana küberkaru.

*

Igatahes üks meie lapsepõlvekangelasi on veel elus. See Tarzani ahv oli enne mikihiirt ja ammugi enne Turtleseid, tema oli esimene, tema oli paheline. Kui lasteaias poisid kiitlesid, siis ma ei julgenud öelda, et ma eelmisel laupäeval soome tvst mustvalget Tarzani filmi ei näinud. Alati kiitsin teistele takka, et mulle meeldis ka see koht, kus ta vette hüppas või see koht kus elevandiga ratsutas. Võib-olla nii jäigi mulle külge sotsiaalne oskus triivida jutuajamised endale soovitud suunas.

20060415

repiit arvo

Mul pole arvutis ühtegi Mozarti lugu. Aga mul on üks lugu, mida ma võin kuulata lõpmatult. See on see sama mees, kus hulgub mulle vahel tänaval vastu. Ma ei julgeks temaga rääkida, sest mida mul on temaga rääkida. Võiksin talle muidugi järele karjuda: „Vanamees sa teed geniaalset muusikat!“ Aga ma arvan, et ta ei taha seda kuulda. Nii ma parem liitusin orkutis veel ühe communityga. Spiegel im Spiegel.

Kui mul oleks valida, kas ma olen rallisõitja, supermodell või helilooja, siis ma oleksin loomulikult helilooja. Sest ralli on tappev ja modellid saavad kord vanaks. Aga selleks, et röövida kokku ja hävitada kõik need helid, selleks juba peab olema jultumust ja julgust.

Inimesed on tavaliselt jultunud. Aga selle piirini, kui see ei nõua neilt suurt pingutust. Kui on vaja ressurssi raisata, siis on savi see jultumus. Õiged inimesed on need, kes oskavad olla jultunud nii, et nad teevad iseendale haiget. Siis on jultumusest midagi kasu ka, muidu on ta lihtsalt elustiil.

Julgusest ma ei taha rääkida, sest see on õrn teema. Mina näiteks ei julge olla rahul. Jim kirjutas, et ainuke asi mida ta oskab on see, et ta oskab muusikat kuulata. Muu jaoks arvab ta ennast olevat liiga loll ja aeglane.

Keegi mulle sosistas, et need inimesed, kes julgevad naeratada, et need on igavad ja tühjad. Vale! Või tõde? Ma ei julge oma arvamuses kindel olla.

See pala on 10:43 pikk. Nii et tunni sisse päris kuus tükki ära ei mahu.

sotsiaalse kihi uni

Kui kunstiajaloo õppejõud Kaalu Kirme meid ükspäev viis Toompea ja Vanalinna ekskursioonile, siis esimesena astusime sisse Toomkirikusse. Kohe välisukse taga oli vanker ja vankris magas üks laps. See laps oli päris väike. Kui kirikusse sisse läksime, siis ühel nurgatagusel pingil istus räsitud naine. Ta lihtsalt istus ja ta oli nukker. Ma arvan, et see oli selle lapse ema.

Kui täna sisenesin Sõpruse puiestee ääres olevasse Pagaripoiste koogiärisse, siis ukse juures oli samuti üks lapsevanker. Ema oli juures ja vaikselt õõdsutas vankrit. Laps tudus. Läbi kevadise õhu oli kuulda ema sosinat "kussu-kussu-kussu". Nad ootasid isa, kes ostis munadepüha kooki.

Ma ei taha ennustada, et kumb laps satub 15-aastaselt noortekolooniasse ja kumb laps läheb Oxfordi ülikooli. Ja see ei oma üldsegi tähtsustki.

Aga ühe vankri ümber oli külmem kui teise ja see oli vastik.

20060414

näitleja

Ma kohtasin kord ühte artisti. Te ei tunne ega tea teda, aga ta on väga kuulus. Ma veidi kardan tema pärast.

„Miks ma üldse teatriga tegelen? Sellele on tegelikult väga lihtne vastus. Asi pole mingis soovis hullult suurt ja surematut kunsti teha. Kui mul oleks võimalus, siis ma ei oleks näitleja. Aga mul ei ole valikut, sest ma ei jõua pohmakaga ainult nutta. Kui mul on pohmakas, siis kõigepealt nutan ma tund aega õnnest. Pärast seda nutan ma tund aega kurbusest ja siis ma hakkan jälle jooma, sest mul on valus. Ma ei jõua nutta, mu silmadesse tuleb põletik ja ma lähen higiseks. Nutmise asemel tahan ma olla keegi ja tunda midagi. Ma mängin suureks oma kaks tundi nuttu ja ma jään ellu. Ma ei jõua nutta, ma tahan veel kaua elada.“

sisse mässitud

Ma sain sünnipäevaks kaks šokolaadi, kaks šokolaadikarpi, apelsini, lambi, raha, kommipaki, raamatu, leiva, sulajuustu, pajukiisud, kevadelilled, tšehhi alkoholi, tähendusega tikutopsi, graipfruudi, pastaka…kindlasti oli midagi veel.

Kella üheks olen saanud umbes 10 sõnumit mobiiltelefonile ja umbes 10 elektronõnnitlust.

Kohe varsti lähen kooli kööki ja hakkan kartulisalatit korvikeste sisse panema ja punasesõstra morss on vaja kannu teha ja ema tehtud kirjukoer on vaja lahti lõigata.

*

Ja nüüd on kõik söönud ja veidi jäi ülegi. Sünnipäev on ikka sürr päev alati olnud ja nii vahelduvad positiivsed ja negatiivsed emotsioonid päris tempokalt.

*

Ja nüüd on juba hommik ja ma lähen kohe magama. Ma kustutasin telefonist kõik sõnumid ära. Ma ei tea miks, Ju tahtsin.

Ja tõesti on sünnipäev sürr päev. Viibid nagu mingis kiles ja kilest on sul õigus maailma vaadata oma pilguga.

Ma tahaksin, et mulle alati jätkuks kile. Ka täiesti tavaliste päevade jaoks.

Ja ma tahtsin öelda kõigile inimestele aitäh. Minul on tore teie jaoks olemas olla.

*

Mulle meeldis eile õhtul enne kui teised saabusid oma kursakaaslastega "tõde või tegu" mängida, sest see oli lihtsalt nii põhikool. Mulle meeldis eile õhtul Mari-Liisiga juttu rääkida ja mulle meeldis Kristoga teise tuppa ja vetsu luku taha põgeneda. Ja mulle meeldis Ragnega ümber maja joosta, kuigi ma ei saanud aru, et miks me ümber maja jooksime ja kuidas ta mind nii pikalt võitis.

Ja kõigepealt mulle meeldis Jussi Ja Agnesega vanalinnas jalutada, sest nagu me olime üksi ja tänavad oli uued ja kevad tuli kätte.

20060413

lõhnad

Aga minul on täna sünnipäev ja selles pole mitte midagi õudsat. Viin kooli nänni ja lõunapausiks katsun osta pajuurbi.

20060412

našei balšoi brat - GAGARIN


Täna mingid aastat tagasi kümme minutit peale kahteteist päeval lendas Yuri Gagarin tiiru ümber Maa.

Laika lendas enne teda ja Armstrong lendas peale Yurit.

Kui meil vabastatakse "punkareid surnuks peksvaid korravalvureid" ja Rüütel või Savisaar saab presidendiks ja eesti korvpall on pasaauk ja nafta tapab linde ja novembris tuleb muusikal "Fame", et siis põhjuseid võib leida tuhandeid, et lihtsalt rumalalt laulda...

Lendä Yuuuri Gagaaarin, lendä, tule elaväina tagasii...

Me vajame kangelasi. Me vajame Pelevini raamatuid.

20060411

võhmale

Kell üheksa algab. Tööpäev või kool või tähtis kohtumine. Igatahes Tallinna linnas algab kõik kell üheksa. Sõpruse puiestee on ummikus ja täiskiilutud trollis on tunne, et kõik naised on paksud ja et kõik need paksud naised on endale jalga ajanud teksapüksid. Mõnigi naine võiks endale mitte soovida lahedaid saapaid.

Ma satun harva õhtusele tipptunnile. Ma arvan, et pärastpäeva viie ajal on transpordis enamus mehed. Neil meestel on hambad pesemata ja nad ohkavad hästi valjult.

Teksapükstes naised on peale tööpäeva lõppu õnnelikud. Mehed on õnnetud. Mehed ei viitsi ega ei oska midagi õhtuga peale hakata. Naised tahaks ainult rohkem peale hakata.

Linn on kreenis, sest mehed ei suuda naistega sammu pidada. Pange piiridele riivid, sest välismaa mehi me siia ei taha ja kohalikud pudelid ärge otsige mehi. Pudelid ärge ajage meestele ligi! Kõtt kõutsid!

Jooksma. Kõik õue jooksma.

Päike mängis täna peitus. Juba üpriski sooja.

Olge valmis. Nädalavahetusel läheb 10 miljonit muna käiku.

20060410

meediatähelepanekud lähiajaloost

Pärastlõunal oli mul ootamatult Hennoste Meediateooria loeng. Täna rääkis tark karišmaatiline mees Eesti meedia lähiajaloost. Mõned minu poolt üleskirjutatud pärlid. Kui keegi tahab nende eest kedagi kohtusse kaevata, siis eks mind mitte Hennostet. Ja kui mõni tähelepanek on eriti nutikas, siis on nutikas eks Hennoste mitte mina:

Eesti säilitas kultuuriajakirjade süsteemi, mille riik kinni maksab. Teist sellist riiki pole, mujal maksavad fondid. See on ikka väga hea asi.

Vanasti olid ajalehtedes lahutuskuulutused, et toimub selle ja selle protsessi arutamine ja siis kõik mutikesed jooksid kohale.

Uudise kuldreegel on see, et fakt on püha ja kommentaar on vaba. Nõuka ajal oli aga nii, et kommentaar oli püha, aga fakt oli vaba.

Ajakirjadega oli nõukogude ajal samamoodi süsteemis „igale sihtrühmale üks“. Nt Täheke, Pioneer, Noorus…täpselt oli teada mida lapsed loevad.

Nõukogude ajal maksis leht samapalju kui tikutops.

Bonnieri nahka läks Päevaleht. Keerasid kõik peapeale, Päevaleht lähenes Postimehele, kukkus ja pole nüüd enam lähenenud, Õhtulehte tehes väljamaalased juba kuulasid kohalikke.

Eesti puudus enne „kollaste lehtede sõda 1999“ kollase päevalehe lugeja. Inglismaal on lehtedel klassivahed. Sinikraede kollased lehed ja valgekraede korralikud lehed. Soomes on nii, et kollane leht on number kaks leht, mida saab lisaks osta. Eestis tuli hübriidne värk. SL Õhtuleht saavutas meeletult hea tulemuse. Tõusis kohe Eesti suurimaks leheks.

Kampaaniate käigus, millega tahad inimesi tõmmata, tuleb pidevalt lehte uuendada, et inimene näeks, et saab kogu aeg midagi uut.

Äripäev on väga edukas ajaleht, vahepeal luges seda 80% sihtrühmast.

Alla 15000 ei tasu majanduslikult ajakirja teha.

Kõige paremad trükimasinad on xxx tööstustel, sest pornoajakirjas ei saa nii, et lits on lilla.

Televisioonist…90ndate keskelt tulid seebid ja seriaalid ning hakati ostma formaatsaateid (Reisile Sinuga). Praktiliselt praeguseks ajaks pole Eestis jäänud ühtegi originaalsaadet. Idee on tühi asi televisioonis, saade tuleb ise välja mõelda. 90ndate keskelt minnakse üle produtsentide süsteemile.

1996 mindi üle digitaaltehnikale, nüüd on tulemas digitaaltelevisioon, soomlased lähevad digile üle 2007, rootslased veidi hiljem, praegusel kujul televisioon kaob…kogu üleminek on lähima kümnendi küsimus…kaovad ära primetimed ja kogu reklaamipoliitika muutub, digitaaltelevisoonis saad reklaami välja lülitada…aga raha?...see on omette küsimus, ei tea kust tuleb, tegelt suur osa vaatajaid piisavalt laisad, nad on nõus sellega, mis tuleb…digitelevisiooniks peab kasvama üles uus põlvkond vaatajaid.

Eestis on televisioon muutunud praktiliselt meelelahutuseks. Ka uudiseid, kultuurisaateid antakse meelelahutusega segi.

Saatejuht on nagu aa ja oo, mujal maailmas on tal siin kõrvataga väikesed klapid, kust täpselt talle öeldakse, mis ta tegema peab ja kui valesti teeb, siis saab pärast sõimata ka nagu koer.

Eesti Televisioon ei erine muu maailma televisioonidest, samad filmid ja samad fomaatsaated, ainult meil puuduvad tõeliselt suured staarid. Ainuke asi on Pealtnägija fenomen, kuskil mujal pole uuriva ajakirjanduse saade kõige populaarsem, mis on eetris väga halval ajal.

Kõige kuulsam kordineerimine raadio kaudu oli Balti Kett. Ja kõige kuulsam loosung oli Savisaare üleskutse tulla Toompeale. See kõik näitas raadio poliitilist potensiaali.

90ndate keskelt ei tooda raadio enam omi uudiseid, reporter ei käi makika kohal, uudised loetakse niisama ette.

Võimsam murrak Elmari tulek, enne seda ei uskunud keegi, et eesti muusikaga võiks raadiot teha, lõi meeletu hooga läbi.

Internetist 99,9% pole meedia 99,9% pole ajakirjandus, seal on kõike, see on teine maailm.

Suurte ajalehtede netiväljaanded on portaalistunud, nt New York Timesi leht on pigem New Yorki leht.

Selline kommenteerimine nagu Eestis ei ole maailmas levinud. Miks nii on juhtunud, see vajaks vist psühhoanalüütikute abi. Mujal on seadustega asjad palju rangemad. Delfi kohta ütles Luik kunagi: „Sellest tuleb kollektiivne aju, mis sünnitab geniaalseid mõtteid“ Aga tuli peldikusein.

See, mis on oluline, on see, et Interneti kaudu hakkab levima uus meedia: raadiprogrammi saad spetsiaalselt enda jaoks netis kokku panna, varsti ka televisiooni. Internet ise on hakanud seadusi ja reegleid järgivaks maailmaks, seda veavad Wikid (seda tüüpi asi, kus igaüks võib kirjutada, aga kontroll on peal teiste kirjutajate poolt.) Need, kes on solvavaid ja valesid asju üles riputanud, neid on ka kohtus juba süüdi mõistetud.

Nüüd ütleb lugeja mis infot ta tahab. Väga põhimõtteline murrang. Koos Wikidega on tulnud tasuta informatsioon. Inimesed pole üldinfo eest valmis enam maksma.

Ajalehed hakkavad tootma kompaktformaate. Kiiremini, lühemalt, selgemalt.

20060409

roheline tee sind rahustab

Kõik inimesed söövad hea meelega praetud saia. Mõni raputab tuhksuhkrut ka veel peale. Mõnele meeldivad rosinad saia sees.

Mina tahaksin hävitada mõne linna. Niisama. Täna mul polegi tuju inimesi tappa, ma lihtsalt ei salli tulesid. Ma lähen magama ja hommikul sõidan trollibussiga kooli. Annaks jumal, et trollibuss oleks lõõtsaga.

Muidugi ei ole sel mingit vahet. Loks on loks ja pühapäeva õhtu on kurb aeg olenemata sellest kas käid põhikoolis või ülikoolis või tööl või oled töötu. Homme algab. Määä.

„Hambapasta“ on tore sõna. Naiivne ja elujaatav.

jaagup kreemi istekoht

Tädi Koit sai 80. Pidu peeti Nõos (Nõgus). Joodi viina, vaadati pilte ja lauldi. Lauldi hästi kõvasti ja hästi valesti. Aga vahepeal mängis viiul. Hästi ilusti.

Kui Terminaatori tuuribuss tagasi Tallinnasse jõudis, oli juba öö. Sugulased embasid ja vajusid asemetele.

Piinlikust tunnevad ainult kõige nooremad, sest nad on vist endiselt veendunud, et sugulasi saab valida. Ei saa. Lahe.

Ärge küsige, kas mu vanatädi nimi on tõesti Koit ja miks käiakse sünnipäeval Terminaatori bussiga ja miks onu Kalle on tegelikult Arno.

20060407

ostud ja paraku

Hakkasin minema Hulludele Päevadele, aga jõudsin ainult Osturallile. Väljas oli väga külm tuul. Ostsin 499 krooni maksnud pintsaku ja 199 krooni maksnud ilusat sinist tooni viisaka särgi. Ka ühe kohupiimasaia ja viljanektari joogi. Tasuta sain suure roosa kilekoti. Koos pintsakuga anti tasuta ka üks riidepuu.

Olen poolest päevast nii väsinud, et võib-olla tänagi polegi reede. Peaksin vist hakkama kamaluga vitamiine neelama. Liisi Koiksoni ja Noir Desiri kuulamine ei aita.

Kõige tulemus on saamatus ja ükskõiksus. Tegude ja inimeste suhtes.

Viru Keskuse teisel korrusel ajas Kanal 2 inimesi mikrofoniga taga. Ma sain eest ära, üks noor tüdruk suruti vastu seina.

*

Kui Mati Unt veel elaks, siis ta paneks oma viimase lavastuse „Surm ja tütarlaps“ uuesti teatrit ja elu täis. Aga Mati on surnud ja õige pea „läheb maha“ see laiali valgunud lavastus. Ja nii lõpeb vaikselt, vägivaldse enesestmõistetavusega siiras ja salapärane aja ja inimeste jäljendamatu irooniline peegeldamine.

Või õigemini see jätkub. Aga kellelgi teisel pole nii huvitavat võtit.

20060406

STSEEN 2 - TOIDULUGEMINE

Lastekodu tuba. Toas on viis 7-aastast last.
ANNA on veidi trullakam tüdruk, tal on suured põsed ja otsaees on tal paar vistriku.
KATRIN on ilus laps, tal on juustes lill ja ta kannab armast kleiti.
TAMBET kannab triiksärki, korralikke lühikesi pükse ja sandaale.
MÄRTENIL on seljas suur lötendav T-särk, peas on tal viltune nokamüts.
REGINA on teiste laste hulgast suhteliselt märkamatu. Kannab teksapükse ja mitte midagi ütlevat ühevärvilist pulloveri.

Lapsed mängivad põrandal lauamängu „Reis ümber maailma“, nad ei viitsi mängida, aga kuna neil pole mitte midagi muud teha, siis nad mängivad. Aeg-ajalt veeretavad täringut ja tõstavad nuppe.

MÄRTEN: Mis kell on?
ANNA: Ajanäitaja.
MÄRTEN: Paks ära ülba. Mis kell on?

Katrin ja Tambet mõlemad vaatavad oma käe pealt kella.

KATRIN: Kaheksateist viiskümmend.
TAMBET: Kümme minutit puudub seitsmest.
REGINA: Kümne minuti pärast saab süüa.
MÄRTEN: Ma praegu türa vähe ei sööks neli faking biig mäkki.
TAMBET: Mina tahan viinereid ja ketšupit…türa tahaks…
KATRIN: Türa ma türa tahaks friikartuleid…ja türa pehmet jäätist.

Lapsed naeravad oma türatamise naljade üle.

REGINA: Kõht on tühi. Mul kõht valutab.
MÄRTEN: Türa ei tea mis paska nad meile täna annavad?

Tambet tõuseb püsti ja ütleb kõigile pidulikult.

TAMBET: Menüüs oli kirjas, et tänaseks õhtusöögiks on ploff, ploomikompott, leib ja sai.
MÄRTEN: Nohik teab muidugi kõike.
TAMBET: Inimestel võiks kogu aeg kõht täis olla.
KATRIN: See oleks lahe.
ANNA: Kui mul oleks kõht täis, siis ma oleksin kogu aeg hea laps.
REGINA: Mina tahaksin, et teil oleks kõht täis.
KATRIN: Ma täiega tahan, et teil oleks kõht täis.
MÄRTEN: Ma võin lugeda sajani, et teil oleks kõht täis
KATRIN: Ma võin lugeda tuhandeni.
ANNA: Ma miljoneni…
TAMBET: Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus….

Kõik lapsed hakkavad kõva häälega numbreid lugema. Aga et teiste lugemine neid ei segaks, siis lapsed suruvad endale peopesad vastu kõrvu. Igaüks on lugemisega erineval kaugusel.

Heliseb kell. Lapsed tormavad kellahelina peale uksest välja. Ainult Regina ei kuule kellahelinat, sest ta surub käsi nii kõvasti vastu kõrvu, kui vähegi jaksab ja loeb numbreid nii valjult, kui tal vähegi häält on. Regina on ka oma silmad kinni pigistanud.

Regina on jäänud ruumi üksinda.

REGINA: Seitsekümmend kaheksa, seitsekümmend üheksa, kaheksakümmend, kaheksakümmend üks…

Kasvataja vaatab ukse vahelt sisse. Jälgib imestusega Regina röökimist.

KASVATAJA: Regina? Regina!

Regina ei kuule ega ei näe teda. Kasvataja läheb Regina juurde ja tõmbab tal käed kõrvade pealt ära.

KASVATAJA: Regina? Mis sa teed siin?

Regina on ehmatanud, kui näeb kasvatajat. Regina ei saa aru, kuhu kõik teised lapsed kadunud on.

REGINA: Ma…ma loen numbreid.
KASVATAJA: Miks sa õigel ajal sööma ei tulnud? Teised lapsed on ammu söönud. Kõik on otsas, kokatädi läks koju, sina täna süüa ei saa. Regina, sa oled paha laps…kas sa saad aru, et nii ei tehta…

Regina vaatab kasvatajat abitu kassipoja ilmega.

lauamängud

Kui ma mängiks malet, siis ma mängiks ka ainult USA eest.

Ma olen isegi mänginud malet. Alati peaaegu kaotanud, sest ma ei jõua oodata, millal teine inimene käib.

Kabe on lihtsam, aga sealgi ma ainult kaotaks. Kabet mängiks ma ainult Saksamaa eest.

Sudokut ma ei mängi kellegi eest. Ristsõnu ei lahenda.

Ajaviiteks loen praegu teadusartikleid ja lemmik tegevus on viitamine.

(Kase, 2006; tsit Ehlvest & Kaljuvee 2006, New York, USA, Earth, Solar system, loetud Internetis 6. aprillil 2006)

20060405

tsst tsst ehk liiga vaikne unistus

Margus sammub Hispaanias palverännakut koos ühe hispaanlasega, kellega ta on juba paar nädalat suhelnud käte-jalgade abil. Nojah, ega see keelteoskus polegi primaarne. Peaasi, et inimesed leiavad omavahel midagi ühist. Vaikus pole alati seksuaalne seisund. Vaikus võib olla rahulolu samamoodi nagu võib vaikus olla ka mõistmatus. Kuid mida vanemaks ma saan, seda enam olen hakanud vaikust hindama. Ei teagi millal tuleb kätte minu hetk. Et võtan seljakoti ja hakkan astuma.

Ja siis vahepeal õhtuti saadab Margus mulle emaile ja siis ühes kirjas oli tal selline lõik:

"Sa peaksid ka siin reisil olema voi USAs raamatuid myyma - tanulikkus on yks parimaid asju mis inimene yldse omandada saab. Muidu muutud selliseks depressiivseks ja joodikuks nukraks poeediks, kelle elu on lihtsalt jooming-looming ja kirjutab luuletusi oma nokust ja aknalaual asetsevast tolmust. ja ei kai mitu paeva jarjest oma toast valjas. Ning suhtleb ainult paari inimesega, kes talle syya-juua toovad.uuuh. Noh, see on ka age elu tegelt... Minuarust :D"

Vot siis. Ei tohiks vist ka enda ümber eksisteerivasse vaikusesse ära armuda. Kuigi ega mõistusega südame vastu saa.

Küll lärmame veel. Diskol ja loomaaias.

kui näpud on külmad

Pardid nüüd sulistavad Lepistiku pargis asuvates lompides. Partide jaoks pole vesi kunagi liiga külm. Nad elasid talve üle. Huvitav kas neile tegelikult ka maitseb sai või lihtsalt inimesed arvavad, et maitseb ja inimesed viivad siis neile saia ja kuna partidel pole muud süüa, siis nad sööavad täiega saia.

Mina sõin ka hommikul kaks saia. Kaks viilu saia sõin, mitte kaks pätsi.

Osad inimesed on tondid. Nad käivad ringi ja sul pole sooja ega külm, kas nad päriselt ka olemas on.

Kindlasti olen mina ka tont. Kellelegi.

Araabiamaal saab üks eesti sõdur vitsa. Kui kõik purjutajad saaksid iga purjutamise korra eest pambuskepiga ata, siis mõni jätaks joomise kiiresti.

Aga meil on kõik lubatud. Vist tunneme end selle tõttu õnnelikuna. Mugavused tekitavad tahte omada veel suuremat mugavust.

Lähen teed valmistama. Klassikalist musta teed.

20060404

anna nüüd siia

Tundsin end nõrgana ja tulin koju. Poole tantsutunni pealt. Mul oli külm ja pea tundus oma mõõtmetest välja pugevat.

Nüüd ma siin laman ja mõtlen. Varsti hakkan asjalikuks. Sõin isegi veidi mett, kuigi mesi mulle üldjuhul väga ei maitse. Mulle ei meeldi, et mesilased jäetakse oma toidust ilma.

Vanaema käib peale, et ma pitsitaksin endale sidrunit. See pidavat tegema meele hääks. Neelasin isegi ühe aspiriini, kuigi mina tablettide toimesse pole kunagi uskunud.

Tegelikult me ju teame millest see tuleb.

Päike on ju veel endiselt peidus.

20060403

kass ja mac ja lill

Olen kohvikus, kus jalutab ringi kass. Olen vist praegu ainuke klient. Mu laual põleb küünal ja olen varjunud teise korruse nurgatagusesse soppi. Sellest kohas, kust tuleb Lühikesest Jalast värav Pikale Jalale, et sealt sammud veidi maad ülespoole ja siis on Bogapoti kunstigalerii-pood-kohvik. Turiste siin täna pole, kõrghooaeg algab varsti.

Enne kui koolist lahkusin ja istusin veel arvutis, siis ütlesin läbi pardiprogrammi Mariale: „Ma nüüd lähen teen iseendaga ühe romantilise kohvi“ ja Maria õnneks ei vastanud mulle ühtegi naerunägu või tsaukat vaid ütles lihtsalt „Sära“. Nüüd ma siin olengi ja lähen võtan alt veel ühe kohvi. Ei tea kui ma kassi kohtan, kas ma julgen talle pai teha.

*

Ja nüüd olen moodas Bossas ja istusin nurga taha peitu, sest siin on veel üks maci klõbistav poiss ja ma ei viitsi temaga suhelda. Millega pärast ma arvan, et tema hakkaks minuga suhtlema.

Communityd pole ainult orkutis. Eriti siis, kui küsimus on kellegi suure ja paha vastu ühte hoidmises.

*

Võluflööt. Von Krahl. Sa tead ju, et me oleme kaks viimast inimest siin maailmas. Aadam ja Evald. Ja me ei saa aru, miks peame tagastama korduvkasutavad pudelid, kui me oleme viimased.

Mulle meeldib „moodsalt kuid oskuslikult“ esitatud klassikaline muusika. Mulle meeldib punane, kui seda on parajas koguses. Erki Laur on üks mu lemmik näitlejaid. Ja nad kasutavad Krahlis ainult maci arvuteid.

Peaksin endale sisse harjutama kombe, et siiski viin teatrisse lilli, kui see mul mõttes mõlgub. Arvan, et näitlejal on lille üle alati hea meel.

lihtsalt Toits

Mul on tunne, et kui Toivol oleks olnud endal elu, siis poleks ta kunagi internetti välja mõelnud.

Aga Toivo pettus elus ja ta tahtis minna peitu. Ta pidi hakkama umbisikuliseks. Toivo ei tahtnud enam füüsiliselt eksisteerida. Talle näiteks käis kohutavalt närvidele, et pidi igal hommikul enne kohvit ja võileiba oma seitsemenda korruse korterist välja ronima ja sõitma liftiga postkasti juurde.

Talle käis närvidele, et ta pidi ostma või laenutama erootikakassette.

Talle käis närvidele eesti keel, aga inglise keelseid ajakirju ja raamatuid polnud kuskilt saada.

Toivo ei öelnud kellelegi, et ta interneti leiutas. Ütles ainult naabritädi Elmale. Nagu me teame ei oska eestlased saladusi hoida.

Ja siis kaduski Toivo ära. Elukibestumist elab ta siiani välja delfis kommenteerides.

Toivo istub onlines hommikust õhtuni. Ükski teine inimene ei suuda internetist niipalju infot ammutada kui Toivo. Tema ikkagi on selle autor.

Toivo usub siiani, et kõik on tema kontrolli all. Võib-olla ongi. Me ei tea, kui tark Toivo tegelikult on. Toivol on rates oma konto, aga ma pole seda kunagi üles leidnud.

Toivo pole kaksteist aastat rääkinud ühtegi sõna.

Ärge arvake, et Toivo on halb inimene. Juba lasteaias kutsuti teha lihtsalt. Toits.

20060402

pühh

Number üheksa trollis on pühapäeva hommikuti pohmas mehed. Ma ei tea kuhu nad sõidavad. Kas koju või kodust minema. Ma arvan, et neile meeldib trolliga sõita.

*

Patkuli treppidest meeldib mulle üles ronida. Võtan üle astme. Vaateplatvormil on turistid ja taskuvargad. Ka taskuvarastel on pohmakas, aga nad katsuvad lõhnu varjata nahktagisse. Turistid teevad Kalamaja panoraamist pilti ja vasjad müüvad oma mõtetes fotoaparaate maha. Ostab see, kes ostab, keegi ikka ostab.

*

Kaubahall on nüüd juba üsna mitu aega Rimi. Seal müüakse kakukese burgerit. Sündsalt asjalik süütäis.

*

Ma praegu ei näe välja, sest sellel pööninguruumil pole ühtegi akent. Ventilatsioon vaikselt tuulutab ja lavakõne tekst ei jää pähe ja mõtlen siin, et kuidas mitme keele oskus võiks ennustada töömälu efektiivsust. Lihtsalt liigub kõlakas, et sajab jälle lund.

Lumememm, minu arust sul ei ole seitse elu. Ära siis peta meie lootusi, sinu pisarad on meie rõõm.

perkele ihan täusin ihmisen

Alguses oli igavam lugemine. Surmast ja naistest. Siis jõime kohvi ja ma sõin kapsasuppi. Siis oli huvitavam lugemine. Ibsenist ja tema naise alaväärsuskompleksidest. Mul oli nohu ja eesistuv naine mõtles, et ma olen astmahaige. Läksime Mariaga vastuvõtule ja Põhjamaade Ministrite Nõukogul või umbes sellisel asutusel on Vanalinnas päris ilusad ruumid. Ma ei ole Maria peika pidin ütlema Eva Parkile ja suhtlesime tähtsate inimestega vabalt ja sõime kõhu täis.

Koolimaja oli tühi, jõime veini ja läksime kinno. Soomlaste postmodernistlik „Paha maa“, vahetusid tegelased ja tegevuskohad. Tarantino stsenaariumid jooksevad paremini kokku. Aga pole viga, oli hästi üritatud. Osad kaadrid olid mõjuvad. Eriti see kuidas isa peatas auto sulalöga sees kiirtee bussipeatuses ja lapsed tagaistmel pärisid, et mis värk on. Ega muud suurt polnudki, kui ema oli surnud.

Koju jõudes vaatasin telekast haibitud Maleva filmi. Vaatasin alla viie minuti. Ma ei saa vaadata, kui heli ja pilt ikka on nii mööda teineteisest. Aga mõte oli poistel hea, ega ma ei arvusta ega ütle midagi halvasti. Mulle meeldivad kõik inimesed, kes suudavad midagi ära teha.

Kui mul oleks valida, siis ma täna öösel unes lendaks. Päris karges põhjamaa talves. Ja kui välisreisilt koju jõuan, siis avastan, et mul on palav. Päike mu päike, elu mu elu, mio mu mio.

eXTReMe Tracker

This page is powered by Blogger. Isn't yours?